MAJANDUSKRIIS on jätnud inimeste tarbimiskäitumisele tugeva jälje. Eraisikute pangakontodel ja hoiustel oleva raha hulk on viimase kolme aasta jooksul kasvanud 1,3 korda, 62,6 miljardi kroonini. See tähendab, et on hakatud tunduvalt rohkem raha kokku hoidma. Paraku on inimeste teadmised jäänud säästmise ja investeerimise vallas puudulikuks.
Säästmine saagu eestlastele harjumuseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LAIAS laastus on inimesi kolme tüüpi. Ühtede hulgas on endiselt levinud arusaam, et kõige kindlam on hoida oma teenistust kodus ja arveldada sularahaga. Teised panevad raha küll panka, kuid kasutavad ülejääva investeerimiseks madala intressiga hoiuseid. Üksnes väike osa inimesi teab raha paigutamise võimalusi ning seab endale kaugemaid sihte.
Teisisõnu leidub ikka veel palju neid, kes saaksid säästa märksa tulusamalt. Enamasti on inimestel, eriti masu tingimustes, hirm raha kindlaks tähtajaks kinni panna. Tegelikult saab pere oma vajadusi koos pangaga põhjalikult läbi kaaludes teha otstarbekaid valikuid.
Pangad pakuvad mitmesuguseid säästmisviise: peale levinud tähtajalise hoiuse veel kogumis- või säästuhoiuseid, fondide osakuid, võlakirju ja muud.
Viimaste aastate kogemustele tuginedes võib kinnitada, et säästa on väga oluline. Esialgu ei olegi tähtis kokkuhoitud raha hulk, vaid pigem säästmisharjumus. Selleks on tarvis iga kuu kas või natuke raha kõrvale panna.
Praeguses majandusolukorras võib see tunduda küll keeruline, kuid siiski tasub rahulikult kaaluda, missuguseid kulutusi on vaja teha jooksvalt ning millised on parem jaotada aasta peale.
Viimase kolme aasta trend näitab, et mustadeks päevadeks varutud raha hulk on pigem kasvanud. Kõige lihtsam on endas säästmisharjumust süvendada, makstes kuu algul ära kõik arved ning pannes allesjäävast osast kindla summa kõrvale.
KOOS pangaga on mõistlik koostada investeerimisstrateegia, mis sõltub igaühe enda ootustest ja sellest, kui pikaks ajaks saab vara paigutada. Kehtib rusikareegel: mida suurem on riskiaste, seda pikem peab olema investeerimisperiood.
Näiteks aktsiate hind võib lühikest aega kõikuda, kuid pika aja jooksul tavaliselt kasvab. Seevastu võlakirjade väärtus on enamasti suhteliselt stabiilne lühiajaliselt, kuid pikas plaanis eriti ei kasva.
Välja on töötatud ka kombineeritud säästmisviise. Nii jagatakse investeerimisfondid aktsiate ja võlakirjade vahel, et hajutada riske ja saada osa mitmesuguste ettevõtete edust. See võimaldab nimetatud fondidele häid kasvuvõimalusi juba üpris väikeste summadega.
Aktsiatesse ja aktsiafondidesse investeerimise kõrval saab valida ka struktureeritud võlakirjad, mille investeeringu nimiväärtus on kaitstud.
IDEAALIS võiks pank olla kliendi nõustaja finantsküsimustes, nagu arst on meie usaldusisik tervise alal. Uuringud on näidanud, et erinevalt Põhjamaade inimestest ei ole eestlastel seni üldjuhul pankadega lojaalsussuhet tekkinud. Usaldamatus on säilinud selle kiuste, et majanduskriisi ajal ei pankrotistunud ükski Eestis tegutsev pank. Aeg on vanad hoiakud murda.