Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)
/nginx/o/2015/11/18/4712283t1hde46.jpg)
Rääkides maaturismist, nenditakse aina sagedamini, et selles valdkonnas püsivad paremini vee peal need, kel jagub nutikust pakkuda ränduritele välja omanäolisi teenuseid. Taastatavas Loodi mõisas püütakse just seda mõtet silmas pidada.
Aastaid tühjalt seisnud mõisakompleksi varjus on viimastel aastatel kodu leidnud mitu ühingut ja ettevõtet. Kõik nad loodavad tasapisi omas nišis haaret laiendada.
Kuniks mõisaansambli härrastemaja on õppe- ja külastuskeskuseks renoveerimata, tuleb kompleksi südameks pidada kõrvalhoones aasta ringi tegutsevat puidutöökoda, kus huvilised saavad meistrite näpunäidete järgi kasutada spetsiaalseid puidutöötlemise riistu. Sealsamas korraldab Rahvusliku Ehituse Selts regulaarselt puukäsitöö koolitusi ja õppepraktikaid.
Mittetulundusühing Loodi Mõisa Looduskeskus keskendub omakorda kursustele ja üritustele, milles on kesksel kohal ajaloo-, kultuuri- ja keskkonnateemad.
Nelja riigi projekt
Et muuta taastatavat mõisat tulevastele külalistele ahvatlevamaks, liituti eelmise aasta kevadel rahvusvahelise Nordplus täiskasvanuhariduse programmi koostööprojektiga «Turismi arengu väljakutsed isoleeritud piirkondades Põhja- ja Baltimaades». Lisaks eestlastele on selles ettevõtmises kaasa löönud leedulased, rootslased ja islandlased.
Loodi mõisast on projekti vahetud osalised looduskeskuse projektijuht Urve Künsar ja mittetulundusühingu Loodi Mõisa Arendus liige Ene Sillamaa. Viimati mainitu on ühe Viljandimaa tuntuma majutuskoha, Männiku metsatalu perenaisena maaturismi sektoris innukalt kaasa löönud juba paar kümnendit ning on sealsete suundumustega läbi ja lõhki kursis.
Rääkides sellest, mille poolest on nüüdseks peaaegu poolteist aastat väldanud projekti käigus targemaks saadud, nentis Sillamaa kõigepealt, et ümbruskondsetes riikides painavad maaturismi edendajaid laias laastus samasugused hädad nagu Eestis. Ta tõi näitena Rootsi, kus rahvaarv tervikuna kasvab igal aastal umbes ühe protsendi jagu, kuid kus väljaspool suurlinnu, eriti riigi põhjaosas, hääbuvad külad ja väikelinnad samamoodi nagu Lõuna-Eestis. Seepärast on ka seal need inimesed, kes lahkuda ei soovi, sunnitud üha enam pead murdma elukvaliteedi ja tarvilike teenuste säilimise nimel.
«Rootsis on püütud linnastumist leevendada isegi immigratsioonipoliitikaga. Näiteks väikesesse Lillhärdalisse saadeti eelmisel aastal 50 pagulast. Märkimisväärset kasu sellest ilmselt siiski ei tõuse, sest hoolimata keeleõppekursustest ja koolitusprogrammist ei ole võõrastel seal lihtne kohaneda ega tööd leida,» kirjeldas Sillamaa.
Eeskuju Ida-Islandilt
Vastukaaluks Ene Sillamaa väljatoodud probleemidele tõstis Urve Künsar positiivse näitena esile Islandi ettevõtte, kes on pannud seda kauget saareriiki väisavate välismaalaste tarvis kokku kohaliku eluga tutvumise paketid. «Infotehnoloogia on toonud meile koju kätte kõik maailmaimed, aga inimeste elukogemusest on rändajatel raske osa saada. Sind koheldakse kõikjal turistina ja vahetu kontakti saavutamiseks pead palju aega raiskama või häid tutvusi omama. Nemad tulevad appi,» selgitas Künsar.
Kuna turistid tunnevad Islandi vastu järjest enam huvi, pole pealinnas Reykjavikis enam peaaegu võimalik kohalike inimestega kokku puutuda. Ida-Island jääb aga turistide teedest kõrvale ja sealsetel elanikel on sarnaselt näiteks Eesti äärealadega vaja oma lühikest hooaega maksimaalselt turismiteenuste müügiks kasutada. Eelnimetatud kohtumispakett koondpealkirjaga «Meet the locals» («Kohta kohalikke») viibki külastajad otse kohalike keskele, nende koju. Ühiselt tehakse igapäevaseid toimetusi: käiakse kalal ja poes, aetakse lambaid ning uudistatakse muid huvitavaid elulisi tegevusi.
Et niiviisi ühendatakse puhkust õppimisega, peavad Loodi õppe- ja külastuskeskust arendavad naised seda ka oma ettevõtmise puhul paslikuks proovikiviks. Nende arvates sobiks samalaadne teenus hästi ka Viljandimaa oludesse, kuid vajaks pisut kohandamist.
«Postsotsialistliku Ida-Euroopa inimesed käsitlevad puhkust enamasti iseseisva asjana ning kui jutt läheb haridusele, siis arvatakse, et see on üks hirmus akadeemiline ja igav värk. See-eest Põhjamaades ollakse altid segama puhkust ja uute kogemuste omandamist ehk õppimist. See ongi nende jaoks fun,» avas Künsar idee tausta.
Nüüd ongi kavas eelolevaks kevadeks, mil Eestis peetakse rahvusvahelise koostööprojekti lõppkogunemist, ette valmistada Viljandimaal mõned sellised paketid, mis viiksid väliskülalised meie inimeste igapäevaeluga tutvuma. Mõned potentsiaalsed kandidaadid on olemas, kuid kontaktide loomine jätk. Eeskätt otsitakse loodusega seotud või traditsiooniliste aladega tegelevaid inimesi, kel oleks huvi oma haaret laiendada.
Puuduliku keeleoskuse korral loodetakse Viljandimaa ärksate noorte seast leida tõlke.
Puid lõhkuda, kitse lüpsta
Kui plaanist asja saab, oleks niisuguste inimeste ülesandeks tulijatele – ükskõik, kas nood on välismaalt või mujalt Eestist – tutvustada oma elukorraldust, igapäevatöid ja maailmavaadet. Külastuse fookus pannakse paika juba paketi nimega: näiteks kui tulija huvitub metsandusest, on tal lootus kokku saada just mõne sellise mehe või naisega, kes nii hingelt kui teolt selle valdkonnaga sina peal on.
/nginx/o/2015/11/18/4712287t1h6f58.jpg)
«Me ei ole otsustanud, kas külastus peaks kestma paar-kolm tundi või kaks päeva. Tähtis on, et külaline saaks aimu, miks vastuvõtjale meeldib just siin elada. Eriti tore, kui see teadmine saaks edasi antud mõne koduse asjatoimetuse kaudu. Miks mitte koos õhtusööki nautida, küttepuid lõhkuda või kitse lüpsta? Kõik sellised variandid on teretulnud,» rääkis Urve Künsar.
Vastuseks küsimusele, kui palju võõrustaja sellist teenust osutades võiks teenima hakata, ütles Ene Sillamaa, et esialgu ei saa kellelegi mingeid summasid välja pakkuda, sest need peavad selgeks saama nõudluse ja pakkumise kaalumisel. Küll aga teadsid Künsar ja Sillamaa kinnitada, et Skandinaavias ollakse valmis seda laadi tegevuste eest välja andma üpris soliidseid summasid, eriti siis, kui inimene ise on aldis veelgi huvitavaid tegevusi välja pakkuma.
Ühtlasi olevat tasu puhul määrav asjaolu, et haritud turistid annavad endale aru: see on eriline nišiteenus, mille puhul teine inimene lubab võõrad oma privaatsesse alasse. Magamistuppa ei hakka muidugi keegi tikkuma, aga isegi oma õue avamine nõuab omajagu külalislahkust ja avatud meelt. Samuti soovi kogemusi jagada ja õpetada.
Seda, kui hästi uudne teenus võiks Eesti oludes käivituda, ei julgenud Künsar ja Sillamaa veel ennustada. Ehkki pikas perspektiivis on see äriidee, annavad nad endale aru, et algul tuleb palju tööd teha õhinapõhiselt. Soov Loodi õppe- ja külastuskeskust edasi arendada ja huvitavamaks muuta on suur.
MÕIS
Esimesed teated Loodi mõisa kohta pärinevad XVI sajandi keskelt, mil mõis kuulus Tödwenite suguvõsale.
• 1599. aastal läks koht Heinrich Tödweni õe kaudu perekond Kloti valdusesse ning sellelt omakorda 1679. aastal sugulussidemetega Berend ja Wilhelm Bockile.
• Von Bocki suguvõsale jäi mõis mitmeks sajandiks, kuni Eesti Vabariik selle võõrandas.
• Aastatel 1929–1967 tegutses peahoones kool. Hiljem oli maja mõnda aega Viljandi spordikooli käsutuses.
• Pärast Eesti taasiseseisvumist seisis koht aastaid kasutuseta. Nüüd tahab spetsiaalselt selleks ellu kutsutud mittetulundusühing ajaloolise kompleksi loodushariduskeskusena uuele elule äratada.
Allikas: Loodi Mõisa Arendus