Läti kaubanduskeskuste parklaid täidavad Eesti autod

Kaubanduskeskuse ees oli Eesti numbrimärgiga autosid salgakaupa ja nõndasamuti võis peaaegu igas poes kuulda kliente eesti keeles kõnelemas. Foto: Sigrid Koorep

Näe, jälle eestlane!

Teine veel. Nad vist ongi siin salgakaupa, võis Lätis Valmiera kaubanduskeskuse ees täheldada. Isegi käsitöö- ja raamatupoes olid eestlased kohal!

Ei tea, kas see on kaubanduslik pealetung lõunanaabrite poodidele, aga üks on selge: Valmiera või Ruhja poes ei maksa nädalavahetuseti kõva häälega praalida, sest on enam kui kindel, et su lähedal ostleb samuti eestlane.

Möödunud laupäeval kell 13 risti läbi Valmiera kaubanduskeskuse parkla kõndides võis kokku lugeda 31 EST-numbrimärgiga autot. Rõivapoes klienditeenindaja juurde astudes tuli suust automaatselt «Tere!», sest kui proovikabiinide juures pelgalt oma keelt kuuled, ei teki sugugi tunnet, et oled välismaal. 

Muidugi sai sealgi kuulda veidike kirumist, sest endal on ikka parem kui naabritel. Häda oli sellest, et proovikabiinis polnud nagi, kuhu kotti või mantlit panna, ning üldse oli liiga palju inimesi koos ja peeglid na pisikesed. Rahvast olid poodi ärgitanud ilmselt ka allahindlused: ühel boksil seisis 70-, teisel 50- või 20-protsendilise hinnaalanduse silt.

Pealinnast Mulgimaale ja siis Lätti 

Mitte kõik ei olnud aga allahindluse peale maiad.

Nii 80 kilomeetrit Valmierast Viljandi pool Karksi-Nuias peeti laupäeval sügislaata. Seal ringi uidates hakkas äkki kõrva lause: «Valmierasse tahtsime ju ka minna.»

Ju see Läti linn on ikka päris populaarne, kui isegi väikesel laadal nende väheste inimeste seas on kuulda, et veel kellelgi on plaanis autonina Läti poole keerata.

Hõbehalli auto juures seisis parklas kaks meest, kellest üks helistas sõbrale, et uurida, kuidas sinna Liivimaa piirilinna saab. «Siit Valga peale...» kõlas juttu.

See tundus kohaliku kõrvale väär otsus. Valga kaudu pole küll mõtet minna, ikka Lilli küla poole tuleks suund võtta. Ringteelt mitte otse, vaid veidi paremale ja sealt siis otsida Rujiena viita.  

Nii saigi võõraid juhatatud. Tuli välja, et tegu oli eesti keele õpetajatega, vähemasti üks kinnitas, et tema see on. Ja veidi kavalad olid nad ka. Kui sai päritud, kust neljane seltskond siis siia sattunud on, tuli esiti kiire vastus, et Saaremaalt, kuid siis parandati, et Tallinnast. Lõpuks jäigi seisukoht, et nad tulid Tallinnast.

Et üks neist oli eesti keele õpetaja, paistis seltskonnal olevat kirjanduslik huvi ja neil tuli valik teha Kitzbergi tubamuuseumi ja Liivimaa piirilinna Volmari ehk Valmiera vahel.

Kindlat eesmärki ei paistnud seltskonnal olevat. Aga lusti jätkus neil küll.

Hõbedane Audi võttiski meie punase auto järel suuna lõuna poole ja sõit läks lahti.

Viljandimaalt Valmierasse on üsna hea asfalttee. Veidi romantikat puistab teekonnale lõik Karksi-Nuiast Ruhjani. See on käänuline – nagu oleks kits sabaga löönud või jänes haake teinud.

Ja on neid, kes ei tahagi kaugemale sõita. Ruhjas on hea taaskasutuspood. See kaltsukas, nagu rahvas ütleb, on suur ja hinnad odavad. Keegi teadis rääkida, et seal on letil nähtud samasuguseid tenniseid, nagu on Inglismaal poes müügil. Suvel tolles toidukaupluse teisel korrusel tegutsevas taaskasutuspoes käies sai teha huvitava tähelepaneku: ainsad, kes kaupluses läti keelt kõnelesid, olid müüjad. Riidepuudele paigutatud rõivastes sobrasid pelgalt eesti keelt rääkivad kliendid. Neid oli seal tookord mõniteist. Iga kord on Ruhjast tarvis osta jäätist – tõsi, traditsiooniliste kõrvale on tekkinud uusi sorte – ning alati sobib sellest linnast nosimiseks osta mõni saiake.

Ruhjast edasi Valmiera peale läheb noolsirge tee. Varjumiseks on selle äärde istutatud jupikaupa alleed. Eestis nii väga alleesid ei armastata, siin on  mets varjuks.

Läti piiripunktis oli ees rühkiva auto sabas kolm Eesti numbrimärgiga sõidukit. Üks lätlane tuli piiri peal vastu: suundus Eestisse.  Ruhja ristmikust Valmiera poole keeras juba kuus autot. Edasi jäi Eesti autode vastutulek kesiseks, küll aga tuli piiripunktist Valmiera ringteeni vastu 76 Läti numbrimärgiga sõidukit. Ka hõbehall Audi eesti keele õpetajaga suundus Valmiera kaubanduskeskuse parklasse.

Depo – 17 eestlaste autot parklas

Ent Lätti ei minda üksnes huvireisile, vaid ikka ka kaupa tooma. Näiteks gaasi järele. Karksi valla lehes on ilmunud eestikeelne kuulutus, mis kutsub sealt endale gaasi varuma. 

Lätist on toodud kangaid. Põhjendus on ikka selline, et seal on odavam ja huvitav valik. Nii on mõnigi Eesti kodu endale Valmiera tänavanurgalt kangapoest uued köögikardinad saanud. Mõni räägib ka, et tasub apteeki sisse astuda, sest seal olevat sääraseid käsimüügiravimeid, mida Eestis enam ei saa.

Foto: Allikas: Sakala

Sageli seavad aga eestlased oma sammud just Valmiera suurde ehituspoodi Deposse, kus on kaupa alates küünaldest ja kommidest kuni mullivannide ja elektriseadmeteni ning kust on võimalik osta rääkiv papagoi. Ühele sellisele linnule õpetaski Depo klienditeenindaja parasjagu venekeelseid sõnu, ikka «Privet Papu» ja «Privet Papu». Papagoi lasi end selle peale küll veidi sulgede vahelt sügada, kuid siis pistis pea tiiva alla ja jäi tukkuma.

Kell neli Depo ette jõudes oli arvamine, et nii hilisel kellaajal on eestlased ilmselt juba ostud sooritanud ja võtnud suuna tagasi kodumaale. Parklas kohta otsides võis aga kokku lugeda 17 Eesti numbrimärgiga autot. 

Valgast tulnud Üllar Puidet, kes oli äsja oma kauba tumedasse Volkswagenisse pakkinud, märkis, et tema käib Valmieras poes paljudel põhjustel, mille hulgas ka see, et sinna on vaid 51 kilomeetrit. 

«See on lähemal kui Tartu,» lausus ta. «Võtame kas või selle alumiiniumredeli, mis sealt tagaistmelt kokkupakituna paistab. Ma sain selle siit liikmekaardiga 57 euro eest. Muidu maksis ta 61. Valgas on kõige odavam 87 eurot ning palju kitsam ja lühem ka.»

Puidet tähendas, et Depost saab palju asju korraga ostetud. «Materjalid on ju palju odavamad, kuigi Läti enda toodang on siin kallim kui Eestis. Kokkuvõttes on aga kõik korraga saada.»

Kui miskit tarvis on, käib Puidet tihti Valmieras. Näiteks ükskord ostis ta sealt sepasütt. Tartus olevat tolle tonnihind olnud 214 eurot, aga Lätis saanud ta tonni 89 euro eest. «Kõik siirupid ja kommid on ka paljud odavamad,» lisas ta enne kojusõitu.

Depos jalutasid kommilettide vahel Harald ja Tiiu Lindeberg.

«Halb ilm ajas siia,» tähendas Tiiu Lindeberg ja abikaasa Harald lisas, et nad on küll tallinlased, aga neil on Kilingi-Nõmmes suvekodu. «Seal hakkas vihma sadama, viskasime kirve nurka ja panime Lätti,» rääkis ta. Marsruut oli suvekodust Jäärjasse, sealt Mazsalaca ja edasi Valmiera peale. 

Varemalt olid nad Harald Lindebergi sõnul sagedamini lõunanaabrite juures käinud, kuid viimasel ajal pole aega olnud. «See praegune on tõesti eksprompt huvireis. Siin on päris huvitavad poed ja tõesti natuke teistmoodi kaup. Head sõbralikud inimesed,» lausus ta.

Seda natuke teistmoodi kaupa on vaatamas käinud ka Maarja Lenk ja Heirel Reinbach Karksi-Nuiast. «Meile on need sellised kodust väljamineku reisid. Valmiera on meile kõige lähem, kui võrrelda Pärnu või Tartuga. Viljandis käid nagunii iga päev, see ei lähe arvesse,» rääkis Lenk ja tähendas, et kui plaan on linna minna, siis ikka Valmierasse. «Seal käime näiteks söömas ja poes, aga mingeid konkreetseid asju ostma ei ole läinud.»

Ehituspoes osteldes pidavat klienditeenindajatel inglise keelest vajaka jääma. «Me ei oska nende käest küsida muus keeles,» ütles Lenk ning lisas, et samas huvitavat kaupa nad ikkagi vaatamas käivad. «Kui on midagi teistmoodi kui Eestis.»