Tango algab vasaku jalaga

Anneli Siimussaar ja Kalev Reinert tantsivad koos juba teist hooaega ning sammud klapivad neil oivaliselt. Nagu Kalev ütleb, on tantsust veelgi olulisem mõnus seltskond. Foto: Marko Saarm / Sakala

Rapla kultuurikeskuse saal on rahvast täis, isegi rõdu. Ees paremal nurgas on viiele kohtunikule sisse seatud ümmargune laud, millest suure osa võtavad enda alla karika­rivid. «Alustame selle jalaga,» ütlen ma tasakesi ja patsutan Helinale igaks juhuks märkamatult paremale õlale. Jääme muusikat ootama. On tango aeg.

Prožektorivihud katavad pealtvaatajad nagu õrna sädeleva looriga. Kusagil selja taga, lava peal, vajutab bändimees nuppu ja Amanda Leari «Blue tango» esimesed taktid tulvavad kõlaritest saali. See lugu on kummitanud kümnetel trennijärgsetel õhtutel mu kujutluskuulmeid, nii et lõpuks tekkis tahtmine see kellelegi ette laulda ja nii kõrvauss talle üle anda, nagu õpetas Mark Twain jutus «Rebi, veli, hoolega».

Ent praegu tuleb hoolega kuulata. Meil on Helinaga mõlemal rütmis püsimisega natuke raskusi ja osa samme ei sea ma üldse takti, vaid selle järgi, milliseid sõnu miss Lear parajasti oma ülimadalal häälel kuuldavale toob. Esmalt peame aga õige jalaga pihta hakkama. Sambas astub naine taha vasaku, tangos parema jalaga ja kui kaht tantsu vaheldumisi harjutada, kipuvad need sassi minema.