Kassi kräunumine päästis maja suurest põlengust

Kass Bantu näitas Sakala fotograafile, kuidas ta naabri ukse taga kraapimas käis. Just tänu sellele põleng varakult avastatigi ning suurt kahju ei tekkinud. Foto: Marko Saarm / Sakala

Tõenäoliselt päästis aastane kass Bantu ühe suure maja ja selle elanikud, kui murdis pärast sigaretist alguse saanud põlengut end purjus peremehe toast välja ning läks naabrite ukse taha kraapima ja kräunuma.

«Suits oli trepikojas juba nii kõrge,» näitas kassi nõudmise peale ukse avanud naaberkorteri elanik Rene maast poolteise meetri kõrgusele. Edasi käis kõik juba kiirelt. Naaber jooksis purjus Aleksandri elutuppa, nägi seal põrandal põlevat plastist prügikasti ja vaipa ning viskas need välja. Korter oli selleks ajaks juba suitsu mattunud ja õhk kärssava plasti haisust paks. Kell oli pool üksteist õhtul.

Kohale kutsuti päästjad ja politsei. Tuletõrjujad fikseerisid, et põleng on juba enne nende tulekut kustutatud ning põrandasse tekkinud väike põletusjälg pole ohtlik. Politseinikud võtsid aga purjus ja kõigi ümbritsejate peale karjuva mehe endaga kaasa.

Peaparandamine

Neljapäeva pärastlõunal, kui ajakirjanik Viljandis tuleõnnetusest pääsenud Jakobsoni tänava äärsesse kollasesse majja astus, istus Aleksander oma korteris koos kahe sõbraga.

«Pead parandame,» vastas turris juustega elanik küsimusele, mida tähistatakse. Toas vedeles hulk plastpudeleid, laual oli kolm ammukeedetud kartulit ja nurgas mängis suure ekraaniga teler. Äsja saabunud sõpradega polnud Aleksander veel jooma hakanud. Põrandasse põlenud tulekahjujäljele oli pandud uus plastmassist prügikast.

«Anna vähemalt kuuri võtmed, ma lähen toon puud üles,» näitas meestest noorim üles toimekust ja soovi tuba soojaks saada. Sooja tuba ootas teinegi sõber, kes kurtis ajakirjanikule, et ta elab sotsiaalmajas linnalt ajutiseks saadud viietoalises korteris, aga ühtegi soojapuhurit tal seal ei ole. «Kõik puhurid on ühe- ja kahetoalistes,» lisas ta, silitades ise kass Bantut, kes oli talle sülle roninud.

«Ega sa sotsiaalmajast ole?» uuris Aleksandri juurde sooja otsima tulnud mees ajakirjanikult kolme minuti jooksul kolm korda.

Aleksander ise istus diivanil sellise olekuga, justkui oleks ta äsja üles äratatud.

«Näh, läks põlema jah,» nentis ta. Oma sõnul oli ta esmaspäeva õhtul visanud sigareti prügikasti ja siis magama jäänud. Et prügikast oli plastist,  hakkas tuli end koguma. Varsti oli prügikast ära sulanud ning vaip ja põrandki tuld võtnud. «Varem pole mul siin midagi põlema läinud,» kinnitas Aleksander.

Naabrid on mures

Naabrid on Aleksandri tegevuse pärast mures, pealegi käivad tema juures alatihti sõbrad, kes suurt korterit omaks peavad. Aastaid samas majas elanud, aga nüüd naabermajja elamise sisse seadnud kirjaniku Riina Rossa sõnul ei saa Aleksandri suhtes ka midagi ette võtta, sest korter kuulub tolle sugulastele.

Kassi üle on Rossa aga ääretult rõõmus. «Nii tarka looma ei olegi ma varem näinud,» kiitis ta. Rossa sõnul on majaelanikud võtnud Bantu justkui ühisomandiks ning süüa antakse talle peaaegu iga ukse taga.

Kass oskab Aleksandri korteri kehvasti kinni käivat välisust suurepäraselt avada ning tänu sellele ta ka põlevast korterist välja pääses. Riina Rossa rõõmustas eeskätt selle üle, et loom teiselt korruselt alla ei jooksnud, vaid läks naaberkorteri ukse taha kraapima.

«Ma olen harjunud, et ta aeg-ajalt sisse küsib, ja seepärast ka ukse lahti tegin,» rääkis Aleksandri seina taga elav Rene.

Kollane maja Jakobsoni tänava ääres kuulub ametlikult kaheksale omanikule ehk igal sealsel korteril on eri peremees. Päev pärast põlengut muretsesid majaelanikud suitsuanduri, mille nad Aleksandri ukse taha ühiskoridori seinale keerasid.

Kass Bantu elab aga hea meelega Aleksandri juures edasi. Vahepeal käib ta endiselt naaberkorteri ukse taga ning eile, kui Sakala teda pildistamas käis, näitas lühikese aja jooksul ette, kuidas Aleksandri kehvake puituks lahti teha ning naabri ukse taga kraapides sisselaskmist nõuda.