Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2015/11/10/4684235t1hc940.jpg)
Harva saab näitleja 13 aastat pärast lavastuse väljatulemist võimaluse mängida sama rolli uuesti, aga täiesti uue näidendi põhjal valminud lavaloos. Pikalt Ugalas töötanud ja nüüd teatri NO99 ridadesse kuuluval Gert Raudsepal see võimalus avanes. Laupäeval jõuab UBB-s publiku ette Urmas Lennuki «Ema oli õunapuu».
See on nimelt mõtteline kolmas osa triloogiast, mis sai alguse 13 aastat tagasi Ugalas esietendunud lavastusega «Rongid siin enam ei...» ja mille teine osa «Päeva lõpus» esietendus 2008. aastal Rakvere teatris.
Gert Raudsep, töötasite Ugala teatris 13 aastat. Urmas Lennuki näidenditriloogia esimene lavastus tuli ka välja 13 aastat tagasi. Kaks korda 13. Ega te ebausklik ole?
Ei ole, ebausuga pole midagi teha.
Küllap on Ugala uues, ajutises majas kõigil uus tunne.
Arvan küll. Ma usun, et see maja mõjub kõigile ugalalastele hästi. Kui muidu oli maja suur ja kõik olid omas nurgas, siis siin on hea küünarnukitunne, kõigil on pead-jalad koos. Tõsi, ma ei usu, et see kollektiivile väga kaua hästi mõjub (Naerab.) Eks lõpuks tekita stressi ka. Praegu on aga tore. Meie teatris ei ole ka kuigi palju ruumi ja kollektiiv ei ole eriti suur. Tunnen ennast siin samamoodi.
UBB-s ongi vist nii, et on ainult meestegarderoob ja naistegarderoob.
Jah. Vanas Ugalas oli kaks näitlejat ühes garderoobis. Nüüd on kõik koos. Tore.
Kui minna tagasi teie Ugala-aegadesse, siis mis tundega te neid meenutate?
Mul ei ole konkreetseid tundeid, sest see on osa minu elust. Kuidas ma ikka neid tundeid jagan. Ugala on minu elus suure kaaluga olnud. See oli väga suur periood minu elust. Ma ei tahaks aga nostalgiliseks minna. Vastupidi: mul õnnestus mängida «Helesinist vagunit» veel aastaid pärast siit lahkumist. Pärast seda, kui see 2012. aastal kavast maha läks, ongi olnud väike periood, kui ma pole Ugalaga seotud olnud. Tagasi on küll hea tunne olla.
Vagun oleks võinud ju edasi sõita.
Jah, aga mingis mõttes on igal asjal oma aeg. Eks neid tükke ole veel, millest on kahju, aga ega lõputult ka saa. Isegi äge, et saime kümme aastat seda mängida.
«Ema oli õunapuu» räägib ka minemistest ja tulemistest.
Jaa, aga ma ei tahaks seda väga sõnastada. Inimesed tulevad ja vaatavad seda ikka oma pilguga. Eks tükk räägi tulekutest ja minekutest läbi isikliku prisma. Me võime kõik valitsust ja olusid süüdistada, aga tegelikult hakkab kõik peale inimese enda valikutest, soovidest ja tahtmistest. Muidugi tuleb mängu ka väliseid asjaolusid.
See on triloogia kolmas osa. Mängin selles koos mõne teise näitlejaga samu tegelasi, keda alguseski.
Algupärased triloogiad ei ole meie teatrilaval just päris tavalised.
Ega neid palju ole. Esimese hooga ei tulegi ühtegi meelde.
Kas see, kes pole esimesi osi näinud, saab ikka pihta?
Arvan küll. Me ei ole püüdnud näpuga järge ajada, et see on nüüd see ja see tuleb sellest. Eks me ole püüdnud sinna väikseid asju lisada, et kust mis tuleb, aga see on ikkagi eraldiseisev lugu. Tegelased on Urmasel ka mõnes mõttes teistmoodi kirjutatud kui triloogia esimeses osas.
Tulekud ja minekud on elu loomulik osa. Kui inimkonna ajaloo peale mõtlema hakata, siis linnastumine sai alguse juba enam kui kolm tuhat aastat tagasi. Filosoofilisi taustaküsimusi tekib palju.
Loomulikult. Näiteks see, mis sinust maha jääb. Ja kas see ka teistele, kes maha jäävad, kuidagi loeb. Me märkame seda, kui inimesed meie kõrvalt kaovad, aga kui kaua me hoiame alles nendest jäänut ja milline mõju sel meie elule reaalselt on? Nendele küsimustele tuleb igaühel endal vastata, ega me siin tükis mingeid vastuseid anna.
Me räägime lihtsalt ühte lugu, mis peaks puudutama.
Kas olete ise linnamees?
Jah, aga suved olen ikka maal veetnud. Meil on Rapla lähedal vanavanaisa ehitatud talu ja üritan ikka seal olla, niipalju kui võimalik. See on selline hajus küla, linnale suhteliselt lähedal, neli ja pool kilomeetrit. On rõõmustavat, on kurvastavat nagu igal pool.
Talusid aina taastatakse. Paljud kultuuriinimesed kolivad maale.
Minugi lavapartner Tanel Ingi on kolinud maale. Loodan, et ta peab seal vastu. See oleneb inimese loomusest ka. Mina ise olen nii mugav inimene, et vajan võimalust jala töölt koju minna, ilma et peaksin tegelema mingisuguste logistika- ja transpordiasjadega.
Samas on teil maaga üsna suured kogemused ja ka väga kauge maaga. Paljudele tuleb kindlasti üllatusena, et olete osa oma lapsepõlvest veetnud Alžeerias.
Elasin seal kaks aastat. Täiesti teine keskkond, aga päris tore oli. See oli lapsepõlv, ent mul on need kohad meeles. Meil on mõned perekonnatuttavad, kellega seniajani suhtleme. Olen ühel oma lapsepõlvesõbrannal külas käinud, tema elab praegu Pariisis.
Seal oli eestlasi veelgi. Ükskord sõitsime lennukiga ja üks mees jäi mind vaatama. Küsis siis: «Kuule, sa oled Gert, jah?» Olime olnud koos Alžeerias. Teinekord rabas mul nööbist kinni Erik Sakkov. Tema elas samuti samal ajal Alžeerias. Pärast tuli veel välja, et Laine Randjärv oli ka seal. Teda ma lapsepõlvest küll ei mäleta. Temagi võttis mul kord nööbist kinni ja ütles, et Erik tahtis teha Alžeeria laste kokkutulekut. (Naerab.)
See oli aeg, kui nõukogude tööjõudu eksporditi sinna. Mu isa oli geoloog, fosforiidi spetsialist. Seal olid just suured maardlad leitud.
Suuremaks kasvades saad aru, kui väike see maailm ikka on.
Jah, ikka satud vahel kellegagi varasemast elust kokku. Elu ise viib kokku, midagi pole teha. Paratamatult jõuad lapsepõlve juurde tagasi.
Kuidas NO99-l läheb?
Töötame, ei midagi ebatavalist. Normaalne teatriprotsess käib.
Olen ikka imetlenud, kuidas te suudate NO99-ga kogu aeg pildil olla. Kas selle taga on suur turundusmeeskond?
Ei ole suur, kaks inimest ongi.
Kui ajaloo juurde tagasi tulla, siis algul, kui teater Vanalinnastuudiost ümber formeeriti, tehti turundustööd küll väga kõvasti. Etendustele oli ka midagi lisaks vaja. Ennast tõestada ja pildile tõsta.
«Ühtse Eesti suurkogu» puhul näiteks tegi meedia kogu turundustöö ise ära. Tihtipeale läheb ka nüüd niimoodi. Piisab, kui teha midagi poliitilist, ja kõik tahavadki kohe kirjutada. See iseenesest on tore.
On väga tore. Eks enamasti ole ikka väga väärt kraam ka.
Loodame.
Kuidas Ugala praegu Tallinna paistab? Kohapeal on selgesti tunda, et teatril on teine hingamine, aga kas see kumab ka kaugemale?
Ei oskagi öelda, ma pole Ugala repertuaariga väga kursis. Vahepeal nägin päris palju tükke, aga nüüd on väike paus tekkinud. Ega ta ole Endlast või Rakverest parem või kehvem, täitsa okei on. Selle ajutise majaga paistis küll väga hästi välja. Ikka teatakse.
Kui kunagi räägiti, et 25 000 inimesega linnas on teater luksus, siis praegu on viljandlasi tunduvalt vähemaks jäänud.
Kunstiline teater on üldse luksus. (Teeb pausi.) Samas ma ei tahaks seda sõna üldse tarvitada. Kui nii võtta, siis on arstiabi luksus ja kool on luksus ja korrakaitse on luksus. Lõpuks võiks kõik kinni panna ja ongi kõik Exceli tabelisse läinud. Kulusid ei ole.
Ugala kultuurikandjana on ikka vajalik. Seda tõestab ka see, et inimesed käivad teatris. Mulle tundub, et nõukogude ajal kupatati inimesi rohkem teatrisse, aga nüüd käiakse vabatahtlikult. Teatri järele on vajadust ja tal on väärtust. Teater on loomulik osa elust ja kultuurielust. Selles pole midagi ebanormaalset, et väikeses linnas on professionaalne teater.
On tehtud ka neid eksperimente, et amatöörid ja profid mängivad koos. See on küll tore, aga reaalselt nõuab teater ikkagi igapäevast ja järjepidevat tööd.