Käpuli põõsas ja põlvini kraavis ehk Kuidas ma põtra küttimas käisin

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Pärast edukat jahti tõmbasid mehed saagi autokastist maha, et teda lähemalt uurida ja teistelegi näidata.

FOTO: Gerly Nugis

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas Viljandimaa jahimeeste liit Kolga-Jaani lähistel selleaastast ajujahti pidas ja mind kaasa kutsus.

Tubli jahikoer Nikki pidas end hästi üleval ja tegi koos peremees Mikk Vahtramäega kaasa kogu pika jahipäeva.

FOTO: Gerly Nugis

Püssimehi oli metsas mitu korda rohkem kui ajajaid, aga saadi sellest hoolimata kätte vaid üks põder.

FOTO: Gerly Nugis

Pärast esimest aju andsin alla, puhkasin jahionni ees jalgu ja kuivatasin märjaks saanud jäsemeid.

FOTO: Ulvi Lomp

Reede hommikul kella kaheksa paiku kõmpisin rõõmsal meelel jahimeeste liidu maja juurde. Enda meelest olin üsna soojalt riides ja mul olid veekindlad saapad jalas. Põnevus oli suur, sest ma polnud kunagi varem jahist osa võtnud.

Liidu juures kohtusin esimeste jahilistega, kes tassisid autosse päeva toidukraami ja valmistusid sõitma Kolga-Jaani poole. Sattusin ühte sõidukisse mind osalema kutsunud jahiliidu tegevjuhi Ulvi Lombiga, kes seletas teel lühidalt, mis ees ootab.

Kui meie seltskond metsa jõudis, olid teised juba kohal ja ootasid jahi algust. Esmalt tuli täita formaalsused. Osaleda ei saa keegi, kes pole nimekirjas, seepärast tuli end registreerida. Kui selga olid aetud oranžikad või punased vestid, tutvustati meile jahi juhatajaid ja räägiti lühidalt, mis loomi me küttima hakkame.

Ajaja number kaheksa

«Meil on kokkulepe, et kolme ja rohkema sarveharuga põdrad ehk trofeeloomad jätame metsa — neid ei lase,» selgitas Jaak Anderson. Jahi juhataja Olev Meieriga kahasse tehti selgeks seegi, et küttida tohib kaks põdrapulli ja ühe vasika. Vajaduse korral lubati lasta ka siga, aga hundid kästi loa puudumise tõttu rahule jätta. Tegemist oli ju ikkagi põdrajahiga.

Siis istusid jahilised taas autodesse ja suundusid, nagu ette nähtud, kas aju- või kütiliini.

Et minul kütipabereid ei ole, sain endale koha kümneliikmelises ajuliinis ehk ajajate hulgas, kelle ülesanne on kütitav loom suure meluga püssimeeste juurde peletada. Põhimõte on lihtne: ajajad jaotuvad määratud alale enam-vähem võrdsete vahedega ja hakkavad korraga liikuma kindlas suunas, tehes nii palju kära kui võimalik.

Olin ajaja number kaheksa. Minu naaber ja peale minu ainus naisajaja Ursula Mikkor selgitas, et kui kuulen enda kõrvalt hõiget, näiteks numbrit seitse või üheksa, siis hõikan rõõmsalt kaheksa või teen muud lärmi. Et õiges suunas liikuda, pidin jälgima, et päike jääks paremale käele, umbes kella ühe ja kahe vahele.

Aju väidetav pikkus oli jahi juhatajate jutu järgi kaks ja pool kilomeetrit. Esialgu ei pidanud ma seda mingiks vahemaaks, aga kui liin liikvele läks, tõdesin üsna pea, et tihedas alusmetsas on üksainus kilomeeter mitu korda raskem kui kümme kilomeetrit korralikul teel.

Käpuli võsas

«Kaheksa! Auuu! Ae!» karjusin iga kord, kui mõnd numbrit kuulsin. Veerandtunniga olid mul hääl kähe ja selg märg. Kuskilt kaugelt kostis madalahäälne kümme ja veidi lähemalt hele üheksa, aga seitsmest polnud kippu ega kõppu. Mingil hetkel hakkasin kuulma number kuut, aga seniajani olin üsna veendunud, et lähen vales suunas.

Käsi tuli pidevalt näo ees hoida, et oksad vastu vahtimist ei peksaks. Maa oli oksarisu täis, libe ja märg, nii et oli vaja vaadata, kuhu astud. Päikest jälgida ei olnud pahatihti mahti, sestap polnud ma kuigi imestunud, kuuldes Ursulat hõikamas, et peaksin pisut paremale hoidma.

Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et mul pole muud võimalust teed jätkata kui käpuli visates ja okste alt läbi pugedes. Kõhuli heites vandusin vaikselt, aga mis sa hing teed: keset metsa seisma ju ei jää!

Kraavid ja sead

Olin umbes 20 minutit läbi tiheda alusmetsa rüsinud, kui kuulsin üksteise järel kaht pauku. «Kas nüüd ongi lubatud kaks põtra käes?» mõtlesin endamisi. Lootsin, et võime aju katki jätta ja metsast välja ronida, aga kus sa sellega! Teised ajajad muudkui hõikasid, nõnda ei jäänud minulgi muud üle kui ohates teed jätkata.

Ühel hetkel sain Ursulaga metsas kokku. Olime jõudnud üsna soisele alale ja paistma hakkasid ka teised ajajad. Kuulsin, et koerad olid asunud jälitama kaht siga ning ennistised kaks pauku olid põtrade asemel mõeldud hoopis kärsakandjatele. Sigu kätte ei saadud, aga vähemalt koerad tulid peremehe juurde tagasi.

Mind valdas pettumus: olin tõepoolest lootnud, et jaht on läbi. Veel suurem oli mu frustratsioon, kui teed hakkasid peale tiheda võpsiku takistama vett täis kraavid.

Ületasime need Ursulaga koos. Kuiva jalaga ei saanud ma üle ühestki, sest kõik olid parasjagu nii laiad, et teisele poole maandumisest jäi sammujagu puudu. Peaaegu põlvini ulatuv vesi tungis juba esimeses kraavis üle saapaääre sokkidesse ja pani jalad lirtsuma. Lahti tulnud saapakannast ei hakka ma parem rääkimagi.

Meeleolu langes iga sammuga, aga kui pärast enam kui tunni kestnud sumpamist tuli teade, et oleme jõudnud peaaegu kütiliinini, ei olnud enam aega kurvastada.

Üks õnnetu põder

Esimene aju lõppes saagita ja oodates hakkas naistel higistes rõivastes väga külm, mistõttu otsustasime, et teist aju kaasa ei tee. Selle asemel suundusime Irma ehk jahionni juurde, kus Ulvi Lomp vaaritas lõkkel jahimeestele süüa.

Et teine aju käis üsna meie lähedal, kuulsime metsast tihti ragistamist ja koerte haukumist. Millalgi käis pauk. Järgnesid teine ja kolmaski.

Varsti hakkasid mehed jahionni juurde saabuma, kaasas head uudised: üks pull on tabatud. Õige pea jõudis kohale päevakangelane, noore põdrapulli lasknud Ilmar Animägi.

Põdrauurija Jüri Tõnisson selgitas kohaletulnutele, kuidas põdra vanust määratakse, ja palus edaspidi uurida ka loomade habet. Polevat veel teada, kas sellel on põdra vanuse ja võimekusega mingit seost, ning seda tahetakse uurida.

Kui loomal olid eemaldatud sisikond ja muu tarbetu, asusid jahimehed pajas valminud lõunasööki maitsma. Kõht täis ja ihuliikmed lõkke ääres soojendatud, asutati end vaikselt minekule.

Kui mina oma esimeselt jahilt kella nelja paiku tagasi linna poole sõitma hakkasin, tõstsid paar meest jahisaaki auto peale. Mul oli olnud raske, aga kui nüüd keegi küsiks, kas teeksin seda uuesti, oleks vastus kiire tulema: «Iga kell!»

PÕDRAJAHT
Põtru tohib küttida 1. oktoobrist 15. detsembrini.
• Peibutus-, varitsus-, hiilimis- ja ajujahi kõrval võib küttida ka jahikoeraga, välja arvatud hagijaga, kusjuures põdrapulli- ja põdralehmajaht kestab 15. septembrist 30. novembrini ja põdravasikajaht 15. septembrist 15. detsembrini.
• Osalejatel peab seljas olema punane või oranžikas ohutusvest.
• Kütt tohib relvast tulistada vaid siis, kui on täiesti kindel, mida laseb.
Allikas: jahieeskiri, Viljandimaa jahimeeste liit

Tagasi üles