Rumal vale viis hinnatud treeneri ajutiselt ametist

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljar Kannel
Viljar Kannel Foto: Elmo Riig / Sakala

30-aastase töökogemusega judotreener palub vabandust oma elu suurima lolluse pärast, mis viis ta oktoobris ajutise töökaotuseni ning on tõmmanud endale ka linnajuhtide tähelepanu.

Viljandi judotreener Viljar Kannel on hinnatud noorte juhendaja. Tema treeningutel on aastate jooksul käinud sadu lapsi, kümneid on ta aidanud suurte võitudeni ning üks neist on toonud medali ka Euroopa meistrivõistlustelt. Tulemused ja teadmised on aidanud Viljandi spordikoolis töötava Kanneli Eesti hinnatumate treenerite sekka ja tal on ette näidata ka kuuenda kategooria treeneri tunnistus. Lühidalt öeldes on see väga kõrge kategooria.

Valetas kõrghariduse kohta

Aga Viljar Kannelil ei ole kõrgharidust ning see tähendab, et spordikool ei saa talle maksta maksimaalset palka, vaid sellest 64 eurot väiksemat igakuist töötasu. Viljar Kannel teatas aasta algul spordikooli juhile Andres Kallavusele, et tal on kõrgharidus, ning Kallavus määras talle kõrgema palga. 

«Mul on selle teo pärast väga kahju ja ma jäin ehk pool päeva hiljaks, et seda ise üles tunnistada,» lausus ta. «Ma tõesti kahetsen seda siiralt.»

Kaheksa kuud teenis Kannel kõrgemat palka, kui tööandja oleks tohtinud talle maksta. Alles sügisel, kui Kallavus oli korduvalt meelde tuletanud, et tal oleks ikkagi vaja kõrgharidust tõendavat dokumenti näha, tõi Kannel spordikooli ühe paberi. «Peale vaadates oli selge, et see ei ole autentne,» nentis koolijuht.

Ta pöördus linnavalitsuse ametnike poole, et uurida, mida edasi teha. «Konsulteerisin personalispetsialistiga, kes ütles, et kõige lihtsam oleks, kui treener ise oma teo üles tunnistaks ja vajalikud järeldused teeks,» rääkis Kallavus. Seejärel kaks meest kohtusid, treener tunnistas üles ja avaldas soovi töölt lahkuda.  «Ta ütles mulle, et see oli tema elu suurim viga,» meenutas Kallavus.

Päevapealt lahkumine ei tulnud kõne alla, sest kümned lapsed oleksid sel juhul treeningutest ilma jäänud. Nii lepiti kokku, et spordikool kuulutab uue treeneri leidmiseks konkursi ja Kannel jätkab veel mõnda aega.

Konkurss tõi uue võimaluse

Konkurss näitas aga ilmekalt, et Viljandis pole judotreeneri selja taga mingit tagalat. Töökuulutus avaldati ajalehtedes, spordikooli treener võttis kontakti nii treenereid koolitavate ülikoolide kui alaliiduga, kuid kõikjal laiutati käsi. Ühel hetkel tuli Kallavuse jutule Kannel, kes küsis, kas oleks mingi võimalus tööd ikkagi jätkata. Treenerile oli tööd pakutud küll Tallinnast, Tartust ja Pärnust, kuid oma 40 last, kes Viljandis maadlust harjutasid, ei soovinud ta maha jätta.

«Ega mul suurt valikut olnud,» nentis Kallavus. Ta tegi Kannelile ettepaneku konkursil kandideerida. Kui aeg läbi sai, oligi vaid üks kandidaat. 

Spordikooli juht kutsus kokku komisjoni, kuhu peale tema kuulusid linnavalitsuse, kooli hoolekogu ja lapsevanemate esindaja. «Rääkisime suud puhtaks, vaidlesime  ja otsustasime anda uue võimaluse,» lausus Kallavus.

Eesti viie kõige kõrgema tasemega judoka hulka kuuluv Kannel ütles, et  tal on hea meel alustada peaaegu puhtalt lehelt, see tähendab nende teadmiste ja dokumentidega, mis tal on. Tööd lastega ei lõpetanud ta päevakski, käis nendega mitmel turniiril, millest suurim peeti paar nädalat tagasi Poolas, ja jätkas igapäevaseid treeninguid. Juhtunu avalikuks tuleku eel muretses treener kõige rohkem oma õpilaste pärast, kes tahtmatult sündmustesse tõmmatakse. 

Kuidas tekkis aga 66-aastasel mehel üldse mõte oma haridust kõrgemaks valetada? 

«Tegin sel ajal judo kuuenda dan’i eksamit, mis on samm edasi varasematest tasemetest, lisaks oli mul õlaoperatsioon ja teised tegemised ning juhe jooksis kokku,» tunnistas ta. «Ma ei teinud seda raha pärast.»

Idee tekkis sellest, et Kannel oli koduste dokumentide seast leidnud õpinguraamatu, mis tunnistab, et ta on Tartu ülikoolis õppinud ajalooõpetajaks. Paraku katkesid õpingud pisut enne lõpueksamit. 

Tunnistuse leidmise järel oli tekkinud mõte unustusse vajunud õpinguid jätkata ja sel teemal rääkis ta ka ülikooli esindajaga, aga õpingutest asja ei saanud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles