Koprad lustivad Olustvere alevikus

Piibrid haukavad kõige isukamalt haavapuid, aga ka nooremad kased on neile Olustveres igati hammastmööda. Foto: Marko Saarm / Sakala

Talve lähenedes on Olustvere alevikus Papioru suurtes paistiikides elavad koprad agaramaks muutunud ja suurte haabade kõrval langevad nende saagiks noored kased.

Suurehambaliste maa-alused koopad ja käigud kipuvad sisse vajuma, olles veidi ohtlikud. Suure-Jaani valla majandus- ja ehitusosakonna juhataja Are Aua, kes elab suurima tiigi kaldal, kus loomad kõige agaramalt tegutsevad, oleks kevadel murutraktoriga niites suurde kopraauku peaaegu sisse sõitnud. «Õnneks märkasin seda viimasel hetkel. Tulevikus teen esimese niite ettevaatlikult, esmalt kõnnin paiga jalgsi läbi,» rääkis ta.

Tegid tee auklikuks

Muusikaärimees Gunnar Loho elab järgmise paisjärve kaldal, kus koprad tegutsesid rohkem eelmistel aastatel. «Eks nad üks tüütus ole,» nentis Loho. Tema sõnutsi on loomad maha võtnud tiigi ääres olevad puud ja õõnestanud väikest teed, mida mööda tema pere varem otse autoga lasteaia juurde pääses. Ehkki Loho üritas teed kivide ja liivaga täita, loobus ta viimaks seda mööda sõitmast.

Viljar Türner Lehola jahiseltsist märkis, et koprad koguvad praegu talvevarusid, et hiljem jää all haukamist jätkuks. Tunamullu, kui piibrid ujutasid üle tiikidest vett välja viiva kraavi ja ümbruskonna heinamaad sattusid ohtu, pöördus vald abi saamiseks küttide poole. Et jahimeestel oli võimatu kobraste ehitatud võimsat tammi lahti võtta, lõhkus põllumajanduskool selle kopaga eest.

«Enne seda proovisime neid ka raudadega tabada,» sõnas Viljar Türner.

Asulas raske tabada

Viljar Türner ütles, et kuna Olustvere koprad elavad ja toimetavad kõrgetes kaldavallides, on neid seal keeruline tabada. «Olustvere on tiheasustusala, kus tulirelvaga laskmine on keelatud,» tõdes ta. Samuti on piibreid seal raske raudade, lõksude või kahvadega püüda. Jahiaeg kestab 1. augustist 15. aprillini.

Are Aua kinnitas, et kobraste piiramine on Olustveres keeruline. «Kopaga pesa väljatõstmine oleks julm tegu, süda jääks piinama. Pealegi ta läheks ju edasi ja järve ka nende pärast tühjaks laskma ei hakka,» arutles ta. Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni jahinduse spetsialisti Aleksander Siimensoni hinnangul on kopraid kõige hõlpsam urgudest välja ajada koolitatud koertega.

Gunnar Loho leidis, et ega loomad ju otseselt segagi. «Teistpidi on vahel tore ka. Suve poole, kui hommikul vara esinemast tulin, nägin, kuidas vana kobras oli vees ja tema ümber tiirutas poeg. Neil oli justkui mõnus vannipäev. Nad ei peljanud isegi minu autoga õue sõitmist,» jutustas ta.

Ka Are Aua oli seda meelt, et piibrid suurt kahju ei tee. Asjaolu, et nad on tiheda haavapadriku maha võtnud, pidas ta isegi positiivseks. «Kased on pärast tiikide rajamist 1987. aastal ise kasvama hakanud ning nende langetamine erilist keskkonnakahju ei tekita – inimesed saavadki endale küttepuid. Loodame vaid, et nad suure tammi peal jama ei korralda, sest siis hakkaks asula keskel üle ujutama,» kõneles Aua.

Gunnar Loho aga teadis veel rääkida, et kopraliha on suurepärase maitsega: «Mu tuttavad jahimehed mujalt Eestist on toonud kütitud piibreid, olen neid suitsuahjus küpsetanud. Ainuke asi, mida tuleb jälgida, et nääret ei vigastaks, siis on kogu liha rikutud.»