/nginx/o/2010/11/05/460891t1h3023.jpg)
Lugesin äsja järjekordset arutelu soolise võrdõiguslikkuse üle. Nagu mõnes varasemas, nii tõdeti ka selles kirjatükis, et paljud probleemid saavad alguse koolist, kus enamik pedagooge on naised. Sama artikkel esitas küsimuse, miks on juhtide seas nii vähe naisi.
Mulle meenus ammu loetud tõsiasi, et leidub riike, kes on õpetajaameti väärtustamiseks võtnud lisaks palgapoliitikale kasutusele järgmise abinõu: teatud arv aastaid pedagoogitööd kesk- ja vanemas kooliastmes on võrdsustatud riigiasutuse juhtimiseks nõutud kvalifikatsiooniga.
Põhjendus on lihtne: kes suudab taltsutada ja tööle panna kampa puberteetikuid, on tõestanud ennast liidrina. Väidetagu pealegi, et isegi kolmkümmend aastat õpetajatööd võib tegelikult tähendada distsipliinipuuduse tõttu omavolitseva klassi ees mömmerdamist — tõenäoliselt tooks kirjeldatud süsteem siiski kooli nii mõnegi ambitsioonika noormehe ja tekitaks konkurentsi.
Kui nõutud aastate arv on kehtestatud nutikalt, võib plaanitud hüppelauast saada inimesele endalegi ootamatult kutsumus. Samuti annaks see hulgale hariduses töötavatele naistele teadmise, et soovi korral võivad nad julgelt juhi kohale kandideerida.