Metsarahvas teab: ega tali taeva jää

Karu. Foto on illustreeriv. Foto: Elmo Riig / Sakala

​Sügisel käib suur sagimine nii linnas, maal kui metsas – tuleb ju ees ootavale külmale vastu panna. Nii nagu inimesed vaaritavad purkidesse hoidiseid, korjavad salvedesse köögivilju ning soetavad küttepuid ja koovad käpikuid, valmistuvad talve vastuvõtuks ka metsloomad.

Zooloog Nikolai Laanetu sõnul määravad muutusi loomade argirutiinis suuresti taimed. «Vegetatsiooniperioodi lõppedes jaotatakse puudes toitained ümber. Need liiguvad lehtedest okstesse, tüvesse ja juurtesse ning toiteväärtuse kaotanud lehed lastakse lahti,» kirjeldab ta. «Paljud loomad, kes seni puulehtedest toitusid, orienteeruvad teiste liikide või puude ja põõsaste teiste osade söömisele. Põdra, hirve, metskitse, kopra ja ondatra toiduratsioonis toimub sügisel seega suur muutus. Loodus tajub, et toiduga läheb kitsaks.»

Nikolai Laanetu Foto: Margus Ansu / Postimees

Teadlase ütlemist mööda on sesoonne rütm väga tugevalt tajutav just närilistel. See kajastub neil ka sigimistsüklis. «Ja näiteks putuktoidulised karihiired valmistuvad talveks nii, et talvituvad vaid sügisesed pesakonnad. Kevadised surevad ju nagunii varem või hiljem ära.»

Loomulikult käib karihiirtel ka intensiivne varurasva kogumine ja kõik ringi laperdavad putukad pistetakse aplalt pintslisse. «Loomad elavad otseses kontaktis klimaatiliste faktoritega: iga ilmastikumuutus mõjutab nende käitumist. Kui aga leiavad aset katastroofiliselt järsud muutused, saavad muidugi ka paljud loomad lihtsalt hukka,» möönab Laanetu.

Üks asi on sügisel kõvasti süüa, aga et külmale vastu panna, tuleb ka paks vammus selga kasvatada. Selle poolest on üks erandlikumaid loomi mutt: tema karvkate vaheldub pidevalt. Teistel metsloomadel moodustub uus karvkate vastu talve. Paljudel liikidel, nagu kärbil, nirgil ja valgejänesel, kaasneb sellega värvimuutus. Uue karvavärvi ja hoopis teistsuguse karvastruktuuri saavad ka metskits ja põder. Säsine karvaputk kaitseb neid külma eest ja värv täidab kamuflaaži rolli. 

Mis siis käivitab?

Kindlaid märke, mis loomad ennastunustavalt sööki jõhverdama ajab või talvekarva vohama sunnib, Nikolai Laanetu loetleda ei tea. Küll aga mängib tema meelest üht võtmerolli ikka vana hea evolutsioon. Paiksed loomad on aastatuhandete jooksul kohalike ilmastikuoludega kohastunud.

On muidugi neidki, kes pakasega kuidagi leppida ei taha. Nii kasvatavad rändlinnud oma pesakonnad suvel siin üles ja põrutavad talveks soojematele aladele. Samalaadset käitumist leidub ka loomade seas. Näiteks tundraaladel liiguvad põhjapõdrad tuhandeid kilomeetreid, et jõuda sinna, kus toit on lihtsamini kättesaadav. Meil Eestis teeb sama, küll tunduvalt pisemas mastaabis, mügri. Suveperioodil enamasti märgaladel ning jõgede ja järvede kallaste taimestikuvöötmes elav loom liigub talveks kuivadesse piirkondadesse ning askeldab seal muti kombel maa all. Söögiks tarvitab ta siis taimede risoome.

Eriti karmides tingimustes elavatel loomadel, näiteks jääkarudel, määravad liikumisi jääolud ja sigimiskohad. Hülged ja morsad migreeruvad püsiva jää eest sadu ja tuhandeid kilomeetreid. Nii liiguvad teatud määral ka meie hall- ja viigerhülged, kes vajavad sigimiseks laidusid või rüsijääd. 

Sesoonsete muutustega on Laanetu kinnitusel seletatavad ka sügiseti sagenevad liiklusõnnetused teid ületavate metsloomadega: üleminekuperioodil muudetakse ja vahetatakse elupaiku ja toitumisalasid. «Elupaik on laiem eluala, aga lokaliseerub väga kindlates kohtades nii aastaajati kui ööpäevases tsüklis,» seletab teadlane. «Selle kasutus sõltub toiduliikide ja varjepaikade olemasolust. Võtame või põdra. Tema paiknemine on otseses seoses puude fenoloogiliste faasidega. Seni, kui pajul on rohelised kasvud ladvas, istub ta jõe ääres pajuvõsas.»

Keldrid toidukraami täis

Kui rääkida veel varumisest, siis nii mõnigi liik suudab palju enamat kui nahaalust rasvakihti kasvatada. Näiteks mägedes elavad viiksjänesed varuvad ja kuivatavad endale talveks heina. Eestis on tubli varujana tuntud kobras.

«Öeldakse, et kui esimene külm on üle käinud, hakkab kobras talvevarusid tegema. Sel aastal on juba mitu külma olnud, aga kobras püsib ikka vagusi,» räägib Nikolai Laanetu.

Põhjuseks on tema sõnul just see, et lehed pole veel langenud. Puu koore alla ja juurtesse ei kogune toitained aga enne, kui need on lehtedest laskunud. Et toit jääkski koore alla ega vajuks juurtesse, rõngastavad koprad puud suve lõpul ära. Ja pärast lehesadu läheb suuremat sorti langetamiseks. Kogu töö tehakse ära paari päevaga.

«Okste ja lehtedega puid sööb kobras vaid suvel, oma aita ta sellist kraami sügisel ei tari. Ega ta loll ole: toitaineid pole seal ollagi ja roiskumine on kerge tulema,» kõneleb teadlane. 

Menüü vahetatakse välja

Suurimad muutused leiavad sügisel aset just nende kiskjatega, kes elavad talve üle uinakus või väheaktiivses seisundis. Nii asuvad vilkalt rasva koguma näiteks mäger ja karu, aga ka Kaug-Idast Primorje kraist pärit ning inimese abiga üle kogu Euraasia levinud kährik. Viimati mainitu käib hea meelega söömas koduaedades. Suure isuga loom jätab endast maha ka ohtralt fekaale. 

Kui jutt juba toitumisest tekkivatele jääkproduktidele läks, siis kas olete kuulnud sellisest asjast nagu karupunn? Alustuseks sööb karu rasvade kogumiseks ohtralt marju, õunu ja teravilja. Nädal-kaks enne uinakusse jäämist ei söö ta aga enam üldse, vaid tühjendab end. Loomulikult ei saa ta soolestikku päris puhtaks. Talveperioodiga kogunevad jäägid pärasoolde ja organism kasutab neist ära kogu vee. Kui mõmmik kevadel luugid lahti lööb ja karulaugu või mõne raipega maiustades puhastustoitumise ära teeb, pressib ta välja 20–30 sentimeetri pikkuse karupunni, mis on kõva kui põdrasarv.

«Ega see mugav protsess olla saa, võib silmagi verele võtta,» nendib Nikolai Laanetu.

Väikekiskjad peavad saakloomi muidugi aasta läbi regulaarselt kätte saama. Jahipidamise stiil on enam-vähem sama, kuid menüü muutub. Näiteks hunt üritab kevadel tappa suuremaid saakloomi, see võimaldab tal lihtsamini oma järglasi toita. Suvel kasutavad aga nii hunt kui ilves söögiks väikseid närilisi.

«Ilvese põhitoit on muidu valgejänes. Et ilveseid oli aga vahepeal palju, viisid nad jänese arvukuse alla. Kaasa aitasid ka metsnugis ja rebane,» räägib teadlane.

Eri perioodidel on tema sõnul erinev ka saarma toidulaud. Sügisel katavad selle põhiliselt konnad, talvel kasvab aga kalade ja jõevähkide osatähtsus.

Praegu on kiskjate toidulaual sügisese intensiivse küttimisperioodi ja Aafrika seakatku tõttu väga palju metssigu. «Nad söövad ju nõrku loomi ja korjuseid,» märgib Laanetu. «Jah, ka hunt on võimaluse ja vajaduse korral raipetoiduline. Metsas lihtsalt raipeid kuigi palju pole ja kui mõni on, süüakse see kohe kiiresti ära. Kui neid palju tekib, ei ütle keegi poolvärskest korjusest ära. Karu sööb muide ka väga vanu ja laagerdunud ning isegi kuivanud raipeid. Oma käppade ja koonuga levitavad nad tõenäoliselt ka katkupisikuid. Looduses on kõik seotud.»