Svingorkester ja üleslöödud pidulised

Restoranis Viljandi kees elu kuuel õhtul nädalas. Foto: Endel Veliste

Kui restoran Viljandi 1960. aastate alguses uksed avas, polnud sinna pääseda sugugi lihtne. Lisaks kindlate etiketinormide täitmisele tuli populaarsesse ajaviiteasutusse  sisenemiseks oodata tunde ukse taga või turvamees altkäemaksuga ära moosida.

1963. aastal kooli kõrvalt restorani orkestris mängima hakanud muusik Toomas Sarri mäletab, et naised ei pääsenud peosaali ilma sukkadeta ning meestel pidi kindlasti lips ees olema. «Nende sukkade ja lipsudega oli uksehoidjatel hea äri,» meenutab Sarri. «Igaühele muidugi ei antud, aga kui oli õige inimene, maksis kolmeka ja kuidagi toimetati talle see puuduv lips sinna ukse taha. Pani selle ette ja sai sisse. Kui eriti hästi läks, leidis seest ka vaba laua ja siis sai lipsu jälle tagasi anda.»

Tegelikult oli restorani keeruline pääseda ka siis, kui riietusnormid täidetud. «Tavalistel õhtutel veel sai, aga nädalalõppudel oli pidevalt järjekord ukse taga. Kui sa ikka avamise ajaks ei läinud, pidid uksehoidjale juba uksepraost õigeid summasid suruma, siis otsiti sulle ehk mingi koht,» räägib muusik. Õige summa tundus olevat seotud viinapudeli hinnaga. Kui see oli parajasti kolm rubla, siis oli sama hind nii sissepääsul, lipsul kui orkestrilt tellitud soovilool.