Ligi kaks aastat tegutsenud lasteabi nõuandetelefoni kaudu on oma murele leevendust saanud palju noori.
Lapsed saavad abi küsida telefoni teel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Projektijuht Külli Friedemann, rääkige, mida lasteabi telefon endast kujutab?
See on tasuta telefon, mis töötab 24 tundi ööpäevas ning on mõeldud lastele ja lastega seotud probleemide lahendamiseks. See on üle-euroopaline number, nii et ükskõik kus Euroopa riigis sa asud, peaksid saama abi selle riigi operaatori käest.
Helistada võib nii laua- kui mobiiltelefonilt. Telefoni teel pakutakse esmast sotsiaalnõustamist, vajaduse korral kriisinõustamist. Niinimetatud kontaktnõustamisega me ei tegele ja inimestega nõustamiseks kokku ei saa.
Kui abivajaja helistab, tehakse kindlaks, mis probleem tal on, ja üritatakse teda aidata. Kui murele pelgalt nõustamisega lahendust ei leita, suunatakse helistaja edasi näiteks lastekaitse spetsialisti, sotsiaaltöötaja või psühholoogi juurde.
Lisaks abivajajate kõnedele ootab lasteabi telefon täiskasvanute kõnesid ja infot hädas olevast lapsest. Kui keegi märkab perekonda, kus lapsed võivad olla hooletusse jäetud, söömata ja pesemata, tuleks meile sellest teada anda. Esmalt kontrollitakse olukorda ja siis asutakse probleemi lahendama.
Kas telefon on ainus moodus, kuidas abini jõuda?
Ei. Tegelikult on ka portaalilt lasteabi.ee võimalik saata kiri, millele vastatakse. Kirjale vastamine võib aga aega võtta, nii et kiireim lahendus on ikkagi helistada.
Meiega saab ühendust võtta ka internetitelefoni Skype teel, aga seda ei ole väga kasutatud. Kuna meie abitelefon on tasuta, kaotab Skype kui tasuta internetitelefon oma põhilise vooruse. Kui meile helistamine maksaks, oleks asi ehk teisiti.
Kui paljud inimesed sellisel moel abi paluvad?
Saame 200—300 kõnet kuus, aga on olnud ka 500 kõnega kuid.
Seda, millistest piirkondadest helistatakse kõige rohkem, on väga raske kindlaks teha, sest me alati ei uuri helistaja asukohta välja. See sõltub kõne spetsiifikast. Helistamine on pigem anonüümne. Kui inimene soovib oma nime anda, siis ta annab; kui ei, siis me ei küsi ka.
Kes ja millal peaks helistama?
Põhirõhk on sellel, et kui kellelgi on tunne, nagu poleks mõnes peres asjad korras, ja tekib küsimus, kas peaks helistama, siis ta teaks, et ta saab helistada. Ja kui juba tekib küsimus, kas helistada või mitte, siis peaks helistama.
Probleemsed pered kipuvad tihti kolima ja alati ei vasta sissekirjutus reaalsele elukohale. Nii juhtub, et tänu sellele helistajale on omavalitsus saanud teada, et piirkonnas elab probleemidega pere, keda peaks aitama.
Me peaksime unustama eestlasliku suhtumise «See ei ole minu asi». Iga täiskasvanu kohustus on teada anda, kui laps on hädas.
Kas noored ka ise helistavad?
Ka noored ise võivad helistada. Tavaliselt on neil suhteprobleemid eakaaslaste või vanematega. Mõni helistab, et ema käsib tal nõusid pesta, nagu oleks ta ori. Siis saab meie juurest abi ja nõu, et eks vanemate asi olegi lastele väikseid ülesandeid anda. Lastel käivad ikka õigused ja kohustused käsikäes.
Meile helistavad lapsed alates 10. eluaastast. Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem helistavad.
HELISTAJAD
Lasteabi telefon hakkas tööle 1. jaanuaril 2009.
• Abi saab telefonil 116111, Skype’i teel Lasteabi_116111 ja meilitsi aadressil info@lasteabi.ee.
• Kõnedele vastab 6—8 nõustajat, kellest korraga on valves üks või kaks.
• Liinid on avatud 24 tundi ööpäevas ja abi võib paluda helistades, e-maili ja internetitelefoni teel.
• Abitelefonile helistatakse keskmiselt 200—300 korda kuus.
Allikas: Külli Friedemann