Perevägivalla puhul ei tasu helgemat homset oodata

Meelis Lill Foto: Erakogu

ON NÄDALAVAHETUSE õhtupoolik. Politsei saab teate, et ühes Viljandi kortermajas on joobes mees, kes karjub, sõimab naist ja ähvardab teda kääridega. Jõhkrast vanematevahelisest tülist saavad osa kaks peres sirguvat alaealist last, kellele vahetut ohtu õnneks ei ole, ent nähtust saadud trauma on piisavalt suur selletagi. Füüsilist kontakti naise ja mehe vahel aitab vältida asjaolu, et mees viibib suurema osa ajast köögis purjutades, naine aga on koos lastega varjul elutoas. Korrakaitsjad otsustavad mehe kodurahu huvides esialgu kainenema viia. Kui pea selge, on oht rusikaõiguse kehtestamiseks väiksem. Edasi aitavad perekonda eksperdid, et vägivallaprobleem lahendatud saaks.

See on üks viimaseid näiteid perevägivalla juhtumist Viljandimaal. Üks paljudest, lausa tuhandetest Eestis. Nii on tänavu üheksa kuuga kokku registreeritud ligi 9000 perevägivalla teadet. Seega tuleb ühes kuus keskmiselt 1000 ja päevas üle 30 teate juhtumite kohta, kus üks pereliige teisele vaimse või füüsilise võimutsemisega asu ei anna.

Suurte ja ajapikku aina suurenevate arvude taga ei seisa pelgalt asjaolu, nagu oleksid inimesed üksteise vastu varasemast vägivaldsemad. Pigem on müüt perevägivallast kui põrandaalusest asjast aina avalikumaks saanud, kannatanud aina julgemalt abi otsima hakanud ning riik teinud samme, kuidas tõhusamalt perevägivalla vastu võidelda.