/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)
/nginx/o/2015/10/20/4614895t1hf6b4.jpg)
Sakala palus Viljandimaa ettevõtjatel selgitada, mida nad arvavad sellest, et neil lasub kohustus oma tööauto(de) sõitude kohta täpset päevikut pidada, kuid riigikogu liikmed on oma töösõitude osas sellest tülikast tegevusest priid.
Ettevõtjad riigikogulastele: kui teie nõuate meilt, võime meie ka teilt nõuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalvi Kants, osaühingu Elamuspank juhataja
/nginx/o/2015/10/20/4614901t1h8a94.jpg)
Eks ta kipu meie riigis niimoodi olema, et kõik on võrdsed, aga mõned on ikka veidi võrdsemad. Tõsi on see, et ettevõtjad on pidanud hakkama aru andma oma tegevuse kohta aina põhjalikumalt ja ma usun, et valdavalt saadakse selle vajalikkusest aru. Seda enam võiks poliitikutelt solidaarset käitumist oodata.
Põhimõtteliselt on ju õige, et poliitikud saavad tööst tulenevad kulud tagasi. Ega siis minagi maksa töösõite kinni isiklikust palgast, vaid firma tulust. Aga praegu on põhiküsimus selles, kas me maksumaksjatena saame kindlad olla, et kogu see kütus, mida riigikogulased ostavad kuluhüvitiste arvelt, läheb ikka töösõitudeks. Sõidupäeviku nõue annaks võimaluse veenduda, et keskerakondlane Priit Toobal kasutab kõik need kanistritäied bensiini ja diislit, mida ta praegu oma tallu kogub, lõpuks ikka riigi ja rahva hüvanguks.
Ma kujutan juba ette, kuidas mõni ütleb nüüd vastu, et sõidupäeviku pidamine on liiga tülikas ja nõuab jube palju aega. Aga midagi pole parata. Meie käest ei küsi keegi, kas me viitsime sellega tegelda.
Eduard Tani, ilutulestikukeskuse Arnika juhataja
/nginx/o/2015/10/20/4614903t1h8390.jpg)
Mina pean väga oluliseks, et kõiki inimesi ja organisatsioone koheldaks võrdselt. See, mismoodi praegu on loodud parlamendi liikmetele privilegeeritud seisus, näitab, et otsustajatel on oma särk ikka kõige lähemal.
Sõitude üle arvepidamine on üks asi. Aga lõpuks võiks küsida sedagi, miks näiteks Kolga-Jaanist Viljandisse iga päev tööle sõitev õpetaja ei saa oma sõidukulu mitte kelleltki tagasi küsida. Tema peab oma bensiini või bussipileti pikema jututa ise kinni maksma. Aga sisulises mõttes ei erine ta mitte millegi poolest riigikogulasest, kes käib kaugelt tööle.
Reiko Sülla, kohvikute Arturi Juures ja Herr Artur pidaja
/nginx/o/2015/10/20/4614899t1h31bb.jpg)
Igal juhul peaks poliitikute tegevust saama kontrollida täpselt sama moodi, nagu ettevõtjate oma. Kui nemad nõuavad meilt väga üksikasjalikku aruandlust igas pisemaski asjas, siis miks ei võiks meie seda neilt nõuda?
Lõpuks pole asi isegi niivõrd selles, kas me usume nende juttu või mitte, kuivõrd selles, millist eeskuju nad annavad. See on usalduse küsimus. Ja usaldus on viimasel ajal kõikuma löönud, kui mõelda sellele, mismoodi mõni mees kütust ostab või oma abikaasale autot liisib. Hüvitised ei ole ju ometigi selliseks otstarbeks sisse seatud.
Rain Hüva, aktsiaseltsi Viljandi Aken ja Uks tegevjuht
/nginx/o/2015/10/20/4614905t1hea8d.jpg)
Ma ei ole iseenesest tööga seotud kulude hüvitamise vastu. Selge see, et riigikogulastelgi on vältimatuid esinduskulusid, näiteks tuleb osta mitu ülikonda. Kindlasti on neil tarvis teatud sõite teha ning ka toitlustusega seotud kulusid kanda. Jumalast õige, et need tuleb tööandjal ehk Eesti riigil katta. Olen kahe käega poolt, et nii peab see olema.
Aga vaat sellest ei saa ma aru, miks niisugune hüvitamise kord kehtib praegu meie ühiskonnas ainult 101 inimesele. Väga palju teisigi on ju iga päev täpselt samasuguses olukorras. Ka ettevõtjad peavad ostma endale selliseid riideid, mida nad vajavad ainult töötegemiseks.
Ka meil on ärilõunad. Paraku peame meie sel puhul kuludokumendile märkima lõunal osalenute nimed ja nende hulgas olevate oma töötajate pealt maksu maksma. Riigikogulased miskipärast saavad lihtsamalt ja soodsamalt hakkama.
Sõidupäevikute pidamine kuulub täpselt samasse ritta. Igal juhul on praegused erinevused ebaõiglased.
Mati Toomsalu, Leie hoiu-laenuühistu juhatuse esimees
/nginx/o/2015/10/20/4614897t1h02c1.jpg)
See on kahe otsaga asi. Iseenesest pean ma sõidupäevikute pidamise kohustust täiesti mõttetuks ning ootan pikisilmi, et ükskord jõutaks nende kaotamiseni. Iga liigutust elus ei saa dokumenteerida ega peagi. Sõidupäevikud on halva bürokraatia musternäide.
Teisalt on selge, et võrdsuse printsiip peaks igal juhul kehtima, ükskõik, milles süsteem täpsemalt seisneb.
Mis puudutab riigikogu liikmete kuluhüvitisi, siis seal on kohti, mille üle arutleda, aga laias laastus pean ma praegust korda vääraks. Juba ainuüksi sage vaidlus selle üle, kas saadikud võiksid sõita Hummerite või Opelitega, naeruvääristab seda. Siin on, mille üle arutleda ja mida muuta.