Olümpiavõit võrdub lotovõiduga

Gunnar Klettenberg. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi lähistel elav ja treeniv ratsutaja Gunnar Klettenberg ütleb, et olümpiamängudele jõuda on äärmiselt raske, aga kui õnnestub leida tipphobune, on ta võimeline seal võitjaks tulema.

Gunnar Klettenbergi senise karjääri parim tulemus on 2006. aastal hobusega Novesta maailmakarikavõistluste finaalis Malaisias Kuala Lumpuris välja teenitud 12. koht.

«See maailma parematega konkureerides saavutatud resultaat on üldse Eesti ratsutajate läbi aegade suurim kordaminek,» usub ta.

Kolm aastat tagasi oli Klettenberg Eesti parima takistussõitjana maailma edetabelis 117. Oma praegust kohta ta nimetada ei oska, aga arvab, et on nüüd tükk maad tagapool. Samas on mees kindel, et oma oskuste ja võimete poolest suudaks ta maailma parematega rinda pista, tuleb vaid leida väga hea hobune.

«Meie alal on edulootust üksnes suurepäraste hobustega võistlevatel sportlastel, keskpärastega tippu ei jõua,» rõhutab ta.

Tipptasemel hobust osta ei jõua

Gunnar Klettenberg nendib, et erinevalt temast saavad ratsutamise tipptegijad endale osta hobuse, kes on võimeline maailma paremikus läbi lööma. «Selliste ratsude hind on vähemalt miljon eurot,» teab ta.

Klettenberg on aga Euroopas käies muretsenud endale viie-kuueaastasi perspektiivikaid loomi, kellest hiljem on treeninud võistlusratsusid.

Seda, kui kallilt ta endale hobuseid soetanud on, ei nõustu ta avaldama, lausudes vaid, et hinnad on jäänud allapoole 100 000 eurot.

«Selles vanuses hobuse füüsilised eeldused on juba selged. Paraku ei ole siis veel võimalik öelda, kas temast tippratsu tuleb. See sõltub paljudest pisiasjadest ning selgub harilikult kaheksandaks eluaastaks,» räägib ratsutaja.

Leida hobune, kes suudaks hüpata üle 150-sentimeetristest tõketest, pole Klettenbergi sõnul raske. Neid aga, kellele ei valmistaks raskusi 160 sentimeetrit, on juba hoopis vähem.

«Noore hobuse soetamine on nagu lotopileti ostmine: kunagi ei või kindel olla, et sa võidad ning temast tuleb väga võimekas ratsu. Hiljem on umbes samasugune lotovõit olümpiavõitjaks tulemine - tippude hulgas on väga palju võrdse tasemega sportlasi,» mõtiskleb Klettenberg.

Võistleb sponsori hobustega

Soojal ajal treenib Gunnar Klettenberg omaenda talus, kus tallis on koos varssadega 33 hobust. Kaheksa neist on sinna kostile toodud, talle endale kuulub koos varssadega 16 hobust ning üheksa looma omanik on Oliver Kruuda - nendega teevad Gunnar Klettenberg ja tema tütar Kertu Klettenberg ratsutajakarjääri.

«Oliver Kruuda on viimased kümme aastat minu sponsor olnud. Tänu temale saan käia võistlustel ja talvisel ajal Euroopas treenimas,» räägib Gunnar Klettenberg. «Oliver Kruuda enda huvi on seejuures puhtsportlik: omanikuna saab ta käia võistlustel ja hobustele kaasa elada.»

Ükski Klettenbergi enda hobune pole veel tippsporti jõudnud. «Loodan, et keegi neist tulevikus ikka ka tegijaks sirgub,» lausub ta.

Sihikul Londoni olümpia

Gunnar Klettenberg ütleb, et tipphobusega, kes suurtel võistlustel edu saavutab, on võimalik ka korralikku auhinnaraha teenida.

«Usun, et kõige suuremad summad liiguvad vormelisõidus, tennises ja golfis, aga ratsutamine tuleb kohe nende järel,» räägib ta.

Pekingi olümpiale Klettenberg ei pääsenud, sest sõel oli äärmiselt tihe: Kesk-Euroopast ja Kesk-Aasiast lubati sinna kokku vaid kolm ratsutajat.

«Minu parim hobune Novesta oleks olnud hea vormi puhul võimeline mind olümpiale viima, paraku oli ta mullu suvel vigastatud ning vajalikud punktid jäid kogumata,» kõneleb ta.

Unistust olümpiamängudele jõuda pole Klettenberg siiski maha matnud ja ta loodab nelja aasta pärast võistelda Londonis.

Kuigi viimaste aastate parim ratsu, 13-aastane Novesta võiks seal vanuse poolest kaasa teha, on ta sihikule võtnud hoopis tallis oma järge ootavad perspektiivikad hobused.

«Novestaga on viimasel ajal olnud palju muresid: ta on ebastabiilne, ettearvamatu ja hirmus allergiline,» põhjendab Klettenberg ning lisab: «Põhihäda on aga see, et ta ise ei ole enam võistlemisest eriti huvitatud. Tõenäoliselt annan talle vahepeal sellest puhkust ja siis proovin uuesti.»

Nii pea loobuda ei kavatse

Seda, kas ta oma kuue- ja seitsmeaastaste lootustandvate hobustega ka tippu jõuab, ei oska Gunnar Klettenberg ennustada.

«Esialgu neil suurte võistluste kogemust pole. Eks pärast paista, mis neist saab,» märgib ta.

Enda kohta ütleb Klettenberg, et nelikümmend eluaastat alal, kus võib edu saavutada ka üsna kõrges eas, karjääri lõpu peale mõtlema ei sunni.

«Niikaua kui mul on sponsor ja tervis vastu peab, ma loobuda ei kavatse. Pekingis oli meeskonnavõistlustel hõbedavõitjate hulgas 61-aastane mees,» lausub ta.

Erinevalt Rein Pillist, Tiit Kivisillast ja Hanno Ellermannist Gunnar Klettenberg aasta ringi Kesk-Euroopas treenima ja võistlema hakata ei kavatse.

«Mu perekond ja kodu on ikkagi siin ning suvel ma siit lahkuda ei taha. Talvel käin võistlusreisidel ning saan alati minna Saksamaale sõbra juurde ja rentida tallikohta. Seal lähedal on ka treener, kelle käe all harjutada. Eks talvel peagi rohkem seal olema - ilma selleta tipus ei püsi,» räägib ta.

Seepeale rõhutab ta aga kohe, et niisugune elu on võimalik vaid tänu abikaasa ja pere mõistvale suhtumisele ja toele. «Nad ei ole mulle kunagi ette heitnud, et tegelen hobuste ja ratsutamisega rohkem kui perega.»