Koolitoidust vaatab vastu säilitusainesse kastetud kartul

Sulfiteeritud kartulid püsivad kollasena kuus päeva. Samas kaotavad need säilitusaine mõjul maitset. Foto: Elmo Riig / Sakala

Puhtast kodumaisest koolitoidust tavatsetakse Eestis rääkida söögi alla ja söögi peale.

See on teema, millele rõhutakse dotseerivas toonis nii valimiskampaaniates kui haridus- ja sotsiaalküsimustele pühendatud konverentsidel. Ometi vaatavad laste toiduportsjonitest endiselt vastu kahtlase mainega säilitusaines hoitud kartulid.

«Kas on normaalne, et meie lapsed peavad iga päev saama endasse teatud koguse säilitusainet – seda enam, et see on toiduaine, mida saaks väga edukalt ka teisiti kasutada.» See on üks paljudest arvamusavaldustest, mis läksid liikvele Viljandi Kesklinna kooli vanemaid ühendavas virtuaalses debatiruumis pärast seda, kui üldkoosolekul oli saanud teatavaks, et koolisööklas valmistatakse toitu sulfiteeritud kartulitest.

Et sama firma, aktsiaselts Baltic Restaurants Estonia toidab 46 üldhariduskoolis ja 15 lasteias üle riigi veel ligi 23 000 last, oleks sama küsimuse tõstatamiseks põhjust mujalgi.

Sulfiteerimine ei kujuta endast midagi keerulist. Selleks pannakse viljad pärast koorimist mõneks ajaks 0,01-protsendilisse naatriummetabisulfiti lahusesse. Sulfitid on ühed enam kasutatavad konservandid toiduainetööstuses. Näiteks pikendatakse nende abil kuivatatud puuviljade ja pähklite, aga ka konservide ja mahlajookide säilivusaega.

Ei tõmbu siniseks

Sulfiteerimist kasutavad meelsasti ka suured toitlustajad, kes peavad sööjatele ette andma sadu tonne toidukraami. Erinevalt tavalisest kartulist, mis pärast koorimist õhu käes ligi tunniga siniseks tõmbub, säilivad mugulad sel moel kirgaskollastena kuus päeva.

Viljandi Kesklinna kooli vanemate vestluses esineb väiteid, et lühendiga E223 tähistatav naatriummetabisulfit võib põhjustada hingamisraskusi, maoärritust ja närvisüsteemihäireid. Samuti on juttu sulfititundlikkusest astmahaigete puhul. Samas ei ole Eesti koolisööklatest teada ühtki sellist terviserikke juhtumit, mis oleks tõestatud.

Ka Tallinna tehnikaülikooli toiduteaduse professor Raivo Vokk avaldas teemat kommenteerides kohe alustuseks veendumust, et kartulite sulfiteerimine on ohutu protsess, kui seda tehakse korrektselt ja viljad korralikult pestakse. Küll aga nentis ta, et mõnel lapsel võib kõnealune konservant tõesti põhjustada allergilist reaktsiooni ning see annab alust olla tähelepanelik. «Aga eriliseks mureks ma põhjust ikkagi ei näe, sest juurviljade, eriti kartulite sulfiteerimine on tõesti väga laialt kasutuses ja seda arvestades on probleem olematu,» lausus Vokk.

Eraldi rääkis teadlane liha sulfiteerimisest, mis oli levinud mõnikümmend aastat tagasi ning mida nüüd enam ei lubata. Erinevusena tõi ta välja selle, et naatriummetabisulfit on mahapestav aine ning juurviljade pinnalt saab selle eemaldada. Ent liha küljest mitte.

Hoopis omaette teema on Voki sõnul see, mida sulfiteerimine teeb toidu maitseomaduste ja vormiga. «Olen maalt pärit poisina kartuli suhtes väga nõudlik ja kui näen kusagil pakutavat keedetud kartuli pähe vedela olemisega plönne, eelistan neid vältida. Tõesõna, seni pole ma näinud, et keegi suudaks sulfiteeritud kartulist head keedukartulit teha,» kõneles ta.

Kesklinna kooli hoolekogu esimees Katri Smitt märkis lapsevanemate eestkõnelejana, et lapsed peaksid koolis saama võimalikult kvaliteetset, maitsvat ja naturaalset toitu. «See, et sulfiteerimine on tervisekaitsenõuetega lubatud, ei veena meid. Me tahame paremat. Sulfit on siiski säilitusaine. Oleme põlvest põlve saanud kartuli puhul selleta hakkama – miks me peaks seda nüüd kasutama? Säilitusainete vältimine koolis ei tohiks olla ületamatu raskus,» rääkis ta.

Varem ei tulnud selle peale

Ühtlasi meenutas Smitt, et eelmisel õppeaastal olid Kesklinna kooli lapsed alatihti nurisenud toidu, eeskätt kartulite ebameeldiva maitse üle. «Kahju, et me varem ei osanud toitlustaja töömeetoditele rohkem tähelepanu pöörata. Kõige peale lihtsalt ei tule. Aga parem hilja kui mitte kunagi,» nentis ta.

Baltic Restaurants Estonia müügi- ja turundusjuht Eret Rennig selgitas, et peapõhjus, miks on juba aastaid sulfiteeritud kartuleid kasutatud, tuleneb sellest, et ettevõte vajab toidutegemiseks üüratuid toorainekoguseid. Juba ainuüksi Kesklinna koolis on toita tuhatkond last ja neile iga päev kohapeal kartuleid koorida oleks liiga aeganõudev.

Pealegi polevat Rennigu väitel tänapäeval kooliköökides enam selliseid tingimusi, nagu veterinaar- ja toiduamet koorimata juurviljade töötlemiseks vajalikuks peab. Selleks oleks vaja eraldi ruumi ladustamiseks, koorimiseks, ettevalmistamiseks ja toiduvalmistamiseks. Et neid lihtsalt pole, eelistatakse võimalikult palju eeltööd mujal ära teha.

Nagu Vokk, avaldas ka Rennig veendumust, et mingit terviseriski sulfiteerimisega ei kaasne, sest tooraine ohutust kontrollitakse regulaarselt.

Protest kannab vilja

Sellest hoolimata andis Eret Rennig lootust, et vastuseks Kesklinna kooli vanemate nurinale saavad kõik Viljandi põhikoolid ja ka riigigümnaasium juba ülejärgmisel nädalal sulfiteeritud kartulist priiks. Teisisõnu on tarnijaga kokku lepitud, et edaspidi tuuakse mugulad kööki vee sisse uputatuna. Just selleks puhuks olevat tarnija kasutusele võtnud väiksemad ämbrid, mida kööginaised jaksavad tõsta.

«Keegi ei pea praegu ümberkorralduse tõttu raha juurde maksma. Küll aga tuleb meil oma ettevõttes arvestada, et kartuli säilivusaeg on lühem ning töö tuleb seetõttu mõnes osas ümber korraldada. Katsetame, kuidas välja tuleb,» lausus Rennig.

Viljandi haridusvaldkonna eest vastutav abilinnapea Janika Kivistik avaldas heameelt selle üle, et lapsevanemate algatus kannab vilja. Ühtlasi andis ta teada, et kui leping Viljandi koolide praeguse toitlustajaga järgmise aasta juunis lõpeb, korraldatakse konkurss, milles püütakse äsja ilmsiks tulnud murekohti silmas pidada.

«Ma ei oska rääkida täpselt sellest, mismoodi eelmist hanget läbi viidi, aga järgmisel korral mõtleme kindlasti põhjalikult läbi, mida saada tahame. Ilmselt peame kaasama ka mõne tervisliku toitumise spetsialisti,» lubas abimeer.

Baltic Restaurants Estonial on Viljandi nelja kooli peale toita kokku veidi üle 3600 suu. Lisaks Eestile tegutseb firma Lätis.