Äädikapuu viljad annavad külmal ajal aiale värvi

Äädikapuu õied kaunistavad taime ka talvisel ajal ja püsivad ilusana kevadeni. Foto: Egon Valdaru

Et aed oleks aasta läbi kaunis, tasub sinna istutada lilli, puid ja põõsaid, mille ilu avaldub eri aegadel. Tänuväärsed on aasta läbi haljad okasvormid, aga sügisel pakuvad kauneid värve äädikapuu ja harilik kikkapuu.

Väljanägemiselt on äädikapuu äärmiselt eksootiline. Tema pikad liitlehed on justkui palmil, õied on aga kummalise kujuga õisikutes, mis talve alguseks moodustavad punased püstised viljapöörised ehk laternad. Need kaunistavad taime ka talvel ning püsivad ilusad kevadeni välja. Tavaliselt võtavad ka lehed enne mahalangemist leekivpunase tooni. Väidetavalt on see puu Eestis üks ilusama sügisvärviga taimi.

Eksootiline kaunitar

Minu koduaias on äädikapuu sirgunud rohkem kui veerand sajandit.

Noort taime oleks tulnud esimestel talvedel katta kuuseokste või pakasekangaga. Paraku me seda ei teinud ning istutamisjärgsetel aastatel võttis pakane maapealsed osad ära. Õnneks taastus taim iga kord juurevõrsest. Tulid pehmemad talved ja külmast puutumata taim hakkas suviti kasvus edenema.

Suuremana on äädikapuu üsna külmakindlaks muutunud. Pakane on näpistanud vaid väiksemaid oksi ning võrsete tippe. Talve eest katta pole teda enam vaja — nelja meetri kõrguse hiiglase puhul oleks see ka paras kunsttükk.

Eksootilise välimusega puu on võimas ning ülimalt dekoratiivne, pealegi pakub ta suvisel ajal suurepärast varju kuuma päikese eest.

Puu suurim häda on selles, et ta ajab endiselt palju juurevõsusid, mis ronivad murust läbi isegi mitme meetri kaugusel. Just nimetatud põhjusel ei tasu äädikapuud lillepeenrasse istutada. See-eest murusse passib ta suurepäraselt: seal hoiab muruniiduk jonnakad võsud kontrolli all.

Armastab päikest

Juurevõsud võivad olla küll tüütud, kuid tänu neile on puud hõlbus paljundada. Et taimed on külmaõrnad, tasub neid paljasjuursena istutada siiski vaid kevadel või suvel.

Silmas tuleb pidada veel seda, et äädikapuu on kevadel hilise ärkamisega. Pungad tärkavad juunikuus ning alles seejärel on näha, kust talvel kahjustada saanud tippe tuleks kärpida.

Äädikapuule sobib tuulevaikne ja päikeseline kasvukoht, mille muld ei ole liiga nätske. Päikese käes kasvab puu ilusam, on tihedama võraga ja värvub sügisel erksamalt. Muus osas äädikapuul erisoove pole. Teda on võimalik kasvatada 4—5 meetri kõrguseks, aga kui oksi üle aasta tugevalt tagasi lõigata, saab ka põõsakujulise, madalama ja tihedama vormi.

ÄÄDIKAPUU

Äädikapuu (Rhus typhina) kuulub anakardiliste sugukonda sumahhi perekonda nagu ka lakipuu ja Jaapani vahapuu.

• Kodumaal Põhja-Ameerika idaosas kasvab äädikapuu kuni 12 meetri kõrguse suvehalja puu või põõsana.
• Lehed sisaldavad kuni 33 protsenti tanniini, mis värvib naha parkimisel tumedaks. Poolas kasvatatakse seda puud, et lehtedest ja koorest parkainet saada.
• Noorena on kiire kasvuga, võrsed on jämedad, kaetud tihedalt punaste näärmekarvadega.
• Peenestatud viljakatet kasutatakse äädika tugevdamiseks ja toitude lisandiks.
Allikas: Heino Kiik, «Maailma viljad»