See on üks väga rumal mõte

Tõnis Möldre Foto: Elmo Riig / Sakala

UMBES selliste sõnadega hindas peaminister Andrus Ansip hiljuti ärimeeste ärgitust elektri hinda tõsta. Kõrgema loodusteadusliku haridusega inimeselt ootaks tuumakamat seletust.

Vaevalt on kompartei staabis (Anneli Rõigase äsja ilmunud raamatust «Eesti jõulud Kremlis» pärit väljend) karjääri teinud Andrus Ansipil olnud midagi mõtteviisist, et inimene on kõigevägevama armust loodud maast hoolivaks aednikuks.

Ometi peaks ta üht alusteadust õppinuna selgelt välja ütlema, et elektri kasutamise otstarbekus on vaja uuesti üle vaadata.

Elektri hind on Eestis valdavalt kujunenud taastumatu maavara maksumuse põhjal ja põlevkivi hinna saab määrata üksnes rahvas.

Sestap jätame hinnateema praegu tagaplaanile: ennekõike tuleb piirata hoopis elektri raiskamist. Halvaks näiteks võib tuua võimsad akendeta hooned, igasugu äriketid, kõik suurushullud, kelle mastaapsetes rajatistes ettetulevad vahemaad tähendavad tohutut energiakulu, ja elektriküttesüsteemide ehitajad.

Eestlane on tube kütnud ikka puiduga, mida meil jätkub ja mis on taastatav vara. Elektriga kütmist saavad inimesed endale lubada Norras, kus järsu langusega mägijõgedele on rajatud hüdrojaamad. Tasuks ehk korraks mõtiskleda, miks sellel karmil maal on niisugune võimalus, ja aduda selles looja tarkust.

Meil siin tuleks järglaste arvelt elektriga kütjatele kehtestada topelthind. Ei saa ju müüa taastumatust toormest saadavat energiat nendele, kes sellest midagi ei loo, vaid teenivad üksnes vaheltkasu.

REFORMIERAKONDA tundes peaksid peatsed riigikogu valijad ettevaatlikud olema. Minu meelest koosneb see «liberaalset» majandust jutlustav erakond suuresti ratsa rikkaks saada unistajatest. Sellel ei ole midagi ühist Adam Smithi turuõpetuses leiduva liberalismiga.

Kõnealuse õpetuse silmapaistvamaid jüngreid Milton Friedman seletab liberalismi hoopis kõigile inimestele võrdsete võimaluste loomisega ehk piltlikult öeldes: looja annab loodutele aialapi, mis vastab nende võimetele.

Üksikul saarel viibijatele toob raiskamine endaga kaasa saatuslikud tagajärjed. Seal ei aita inimeste tehtud seadused.

Erinevalt loodusseadustest ei põhine inimühiskonna omad pahatihti tõel, mille varal saaks toimuda progress. Perioodilised majandusvapustused on andnud tõest ärapöördunud ühiskonnale esimesed hoiatused. Nii varisevad põrmu kõik ebaausad ettevõtmised.

Demagoogia nupumeestena on äriinimesed visanud Friedmani võrdsete võimaluste jutu kondina hambusse neile, kes, silmaklapid peas, otsivad majandusraskuste süüdlast.

Kui Mart Laar «laskis Eesti põllumajanduse põhja», siis Friedmani kraesse veeretatakse üleilmsed kriisid koos kannatavate tööliste ehk töövõtjatega, nagu juristid ütlevad. Tööandjad oleksid sealjuures justkui mingi arhailine eesõigustatud lordide seisus.

VAHENDEID valimata rikastujate viimaseid silmahakanud vägitegusid oli mullusuvine töövõtuleping, mis muutis palgasaajad peaaegu lindpriideks. Loodusande raisates ja kaasinimeste huvisid jalge alla tallates küll riiki ei arendata.

Nüüd on hinnatõusuga ähvardanud leivatöösturid sinnapaika jäetud, kuid selle kära varjus tõstsid hinda piimatöötlejad. Tundub, et valitsus ei tahagi monopolide omavolitsemist ohjeldada.

Tõsiasi, et võimsad autod veavad iga päev sadade kilomeetrite tagant piima kokku, selmet koort, võid, kohupiima, juustu ja muud väikeveokiga tarbijani vedada, on vitsa väärt — ka läänes, kust meie kõverkaelsed poliitikud on kõõritanud eeskuju võtta. Kui kaua peavad ostjad kuulama tootjate energianappuse hala ja aina rohkem maksma?

LÕPETUSEKS tuleb tõdeda, et Ansipil on küll õigus, aga peaministrina oleks ta pidanud kõik need aastad hea seisma, et tema aatekaaslased nii rumalat juttu ei levitaks. Õieti peaksid kõik maavarasid kasutavad ettevõtted kuuluma riigile. Siis ei saaks iga päev sündida väidetavalt liberalistlikke, ent sisuliselt kuritegelikke ärimoonutisi. Niisuguste väärarengute vältimiseks on kõige tähtsam siiski konkreetne vastutaja.