Luuramine kui töö

Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

VÄGA PALJUD kujutavad ette, et luuramine on midagi ilmtingimata põnevat ja seiklusrikast. Varjad ennast, ei lase end avastada ning teed kindlaks tegeliku olukorra. Oled saanud väljaõppe lähivõitluses, oskad kasutada relvi ja tehnikat, suudad liikuda nii, et ei jäta jälgi maha, saad hakkama ka ihuüksi ning tuled ikka elusalt ja tervelt tagasi. Sa pead avastama teised, kuid ei tohi ise vahele jääda.

Oletagem, et ongi nii, ehkki ei ole. Kas sel juhul võib luuramistööd näha ka näiteks naabrivalves?

Siinkirjutaja korter on naabrivalve all, aga mina ei luura selle naabri järele, kes valvab minu kodu, sest seda, kuidas tal läheb, näen oma töötoa aknast ka ilma binoklita, ja seda, mida ei näe, kuulen küla pealt. Meie naaber ei pea sisenema meie korterisse varjatult, sest tal on võti ja ta teab, et meil ei ole peidetud väärtusi. Mis meil on, on näha ja järelikult oleks otsekohe näha ka see, mis peaks asuma oma harjumuspärasel kohal, ent pole seal. Olen andnud oma naabrile täpse legendi enam-vähem kõige kohta, mille asupaika ta peab teadma (näiteks ravimid).