POLE vist saladus, et praegusel kriisiajal teevad paljud teenistuseta jäänud inimesed juhutöid ja saavad selle eest sageli ümbrikupalka.
Ümbrikupalgalise olukord on alandav
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui hoiduda juuksekarva lõhki ajamast, siis enamasti polegi tegu jõhkra seadusrikkumisega: naabri juurde saja krooni eest päevaks puid lõhkuma või kartulit võtma minnes pole ju mõtet töölepingut sõlmida.
Külas maksab selliste tööde puhul põhimõte: kurgid sulle, raha mulle.
Pealtnäha on ümbrikupalk kasulik nii tööandjale kui -võtjale. Esimene ei pea tasuma sotsiaalmaksu, maksab mustatöölisele teistest vähem ja saab teda ühtlasi manipuleerida. Teine saab raha kohe peo peale, ei pea tulu deklareerima ja võib päevapealt uuele tööle minna.
Muidugi ei saada sellistel puhkudel ravikindlustust ning ollakse peremehe tõugata ja tõmmata, mistõttu enamasti ei nähta sellises töösuhtes just pikaajalist elatusviisi.
Soovitan inimestel isegi suurimas hädas hoiduda ümbrikupalga eest töötamast. Kui mõni seda ikkagi teeb, on äärmiselt lihtsameelne jätta tööandjaga täpselt kokku leppimata, kas palka makstakse päeva või nädala lõpul.
Kirjeldan juhtumit elust enesest, kui juhuotsa vastuvõtnud jätsid selle kokkuleppe firmaomanikuga sõlmimata ja ettevõtja ei teinud märkamagi, et meestele on vaja aeg-ajalt maksta. Kui mõni tasu küsis, sai ta kuulda, et raha parasjagu pole.
Pika lunimise peale peremees siiski maksis, aga mitte kunagi täit summat, vaid näpuotsaga, et palgalistel leivaraha oleks. Lõpuks jäi enamikul meestel töötasu üldse saamata.
Tööandja ründas palgalisi alatasa psühholoogiliselt, korrutades päev otsa, kui halba tööd nood teevad ja kui laisad nad on. Sellise pideva halvustamise peale ei julgenud paljud mehed tasu küsidagi: mis sa küsid, kui oled ainult jama kokku keeranud.
Samas oli ettevõtja saatnud nii mõnegi mehe igasuguse väljaõppeta tööle, mida too polnud varem teinud. Hästi tehtu oli firmale tunnustus, äparduste korral lükati süü väidetavalt kehva töötaja kaela.
Kõnealusel tee-ehitusel oli palju ümbrikupalgal inimesi. Paneb imestama, et tihti kohal käiv järelevalveametnik ei märganud, kui kiiresti töömehed vaheldusid. Või ei soovinud ta seda näha?
Mõistagi käivad juhutöödel pahatihti inimesed, kel on viinaviga küljes ja kes vajavad raha vaid uue pudeli ostmiseks. Seadusrikkujatest tööandjad kasutavad neid raskete füüsiliste tööde puhul lihtsalt ära.
Toonitan veel kord: hoiduge ümbrikupalga eest töötamast! Nii ei riku te seadusi ja säilitate väärikuse. Paraku tuleb tõdeda, et inimesed, keda riik on hätta jätnud, kasutavad hinge sees hoidmiseks kõiki, sealhulgas ebaseaduslikke ja alandavaid võimalusi.