Küsida tohib ja küsima peab!

Roland Tulik Foto: Peeter Kümmel

ELAME muutuvas ajas ja ruumis. Paari kuu pärast astume uude aastakümnesse. Tuleb euro ning Eesti kroonist jääb meile kaunis mälestus. Heidame pilgu käidud teele ning küsime endalt ja teistelt, kas oleme ikka õigel kursil.

Paraku peame tõdema, et ei ole mõnel puhul leidnud kõige mõistlikumat teed. Elanikkond vananeb ja lähiajal tuleb juurde palju pensionäre — seega on pensioniteema aktuaalne. Teatavasti jääb pensionisüsteemi viimane põhimõtteline muutus aastasse 1999. Mis on toimunud vahepeal?

PÕGUS pilguheit statistilistele andmetele näitab, et asjad ei ole korras. Sellisele järeldusele jõuab igaüks, kes tutvub sotsiaalkindlustusameti andmetega.

Arvud on apoliitilised ja neutraalsed. Olukord on minu arvates masendav ja nördima panev.

Sissejuhatuseks sobib tõik, et ligi kahe kolmandiku täisajaga töötajate pensionikindlustuse aastakoefitsient on alla 1,0.

Toon väljavõtte osalisest pensionikindlustatute jaotusest viimase kolme aasta kohta.

2007. aastal oli vahemikku 0,4—1,0 jääva aastakoefitsiendiga pensionikindlustatuid 288 966. Järgmisel aastal oli see arv 294 621 ja mullu 272 295. Pensionikindlustatuse aastakoefitsient arvutatakse isikustatud sotsiaalmaksu põhjal ja oleneb seega otseselt nii töötasust kui jooksva aasta keskmisest kuutöötasust.

Olukord on kurb: selle põhjal enamik täisajaga töötajaid justkui ei olekski täisväärtuslikud Eesti vabariigi kodanikud.

Olgu siinkohal mainitud, et minu 11 aasta (1999—2009) koefitsientide summa on 6,023 ehk ühe aasta kohta 0,5475, mis tähendab sisuliselt seda, et pean ühe aasta eest töötama kaks.

NÕUKOGUDE ajast mäletame, et stahaanovlased täitsid ühe aastaga viisaastakuplaani. Mida aga arvata sellest, et mõne Eesti vabariigi kodaniku aastakoefitsient jääb vahemikku 150—300?

Küsida tohib ja küsima peab. Missugune on simmide, riigi viljasalve rottide, maadevahetajate ja teiste «edukalt vabaturu tingimustega kohaldunute» aastakoefitsient? Oletan, et nemad ei kuulu eespool mainitud enamuse hulka.

Kuidas on niisugune õiglustunnet riivav olukord saanud tekkida? Selle eest kannavad vastutust eelkõige poliitikud ja riigiisad, ent ilmselt ka kodanikkond, kes on osavõtmatult pealt vaadanud ega ole väär­arengusse sekkunud. Ükskõikseks on jäänud ka enamik suurte erakondade liikmeid.

Üks on selge: praegune pensionisüsteem vajab korrastamist. Selleks on vaja ennekõike poliitilist tahet.

Enamik poliitikuid ja ametnikke on ühiskonna valukohti pelgalt kirjeldanud, selle asemel et astuda samme taunitavate nähtuste kõrvaldamiseks. Nende sõnavõtud on jäänud üksnes jutuks.

PENSIONIARVESTUSE valemit on vaja muuta. Pakun aruteluks välja paar mõtet.

Esiteks. Aastakoefitsiendile tuleb seadusega kehtestada ülempiir, millest kõrgemat pensioni määramisel ei kasutata — olgu kuutöötasu sada tuhat või miljon eurot.

Meil on ju võimalus ehitada kolmandat pensionisammast. Miks peaksid meie rumalusi kinni maksma lapsed ja lapselapsed? Teiseks. Mis takistab meid rakendamast põhimõtet, mille järgi rea algusest ja lõpust arvestataks maha üks kümnendik?

Pensionisüsteemi solidaarsemaks muutmine on lähiaja pakilisemaid vajadusi. Allakirjutanu on seisukohal, et jagatava raha hulk jääb alati soovitust väiksemaks, järelikult on oluline pühenduda pensionisummade õiglasemale jaotamisele.

ARUTELUS on oluline osa kodanikuühendustel ja nad peaksid agaralt kasutama võimalust neid protsesse mõjutada.

30. oktoobril peeti Pärnu kolledžis Isamaa ja Res Publica Liidu seenioride kogu konverents, kus arutati elavalt ka pensioniga seonduvat.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu avaldas sotsiaalvaldkonda puudutavas pikas ettekandes arvamust, et otstarbeka, õiglase ja jätkusuutliku pensionisüsteemi tagaks kolmega piirduv aastakoefitsiendi maksimummäär. Loodame, et poliitikud jõuavad sõnadest tegudeni.