Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LUGEDES 2. OKTOOBRI Sakalast Eesti Posti postiteenuste divisjoni juhi Kaido Padari artiklit «Küünlad postkontoris ehk Postiasutuste kunstlik elustamine ei vii kuhugi», tekkis vastupandamatu vajadus vastu vaielda. Kui autorit parafraseerida, võiks poliitika kõrvale jätta, ent emotsioone kõrvale jätta ei saa. Julgen väita, et asi pole tahtmises edu saavutada, vaid see on lihtsalt järjekordne katse maaelule kaikaid kodaratesse loopida.
Mina ise kuulun nende «dinosauruste» hulka, kel pole isegi arvutit ning kellele meeldib endiselt vanamoodsalt kirju kirjutada ja saada ning kehvast nägemisest hoolimata ajakirju sirvida. Vaevalt on minusuguseid, kel on kord nädalas postkontorisse asja, vähe, sest väga tihti näen seal tuttavaid nägusid ja – mis peamine – alati sõbralikku teenindajat, kellega võib ostutehingute kõrvale ka mõne sõna juttu puhuda.