Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2015/09/25/4527031t1hea48.jpg)
Viljandi on ilus pisike linn. Järv, lossimäed, vanalinn... Kõik kenasti käe-jala juures. Nii me räägime. Aga igal hommikul istume täies rahus autorooli ja keerame süütevõtit. Tarvis on kiiresti sihtpunktis olla ja palju seda kütust paari lühikese otsa peale ikka kulub. Linn on ju pisike. Kõik kenasti käe-jala juures.
Olen minagi üks neist võtmekeerajatest, aga enda meelest sõidan alati täpselt nii palju, kui hädasti vaja. No olgu-olgu. Vahel on ikka kole ilm ja lihtlabane laiskus ka mängu astunud. Üldiselt on aga autoga linnas liiklemine nii minule kui sadadele teistele viljandlastele argirutiin. Ikka lapsed kooli, siis tööle ja õhtul toidupoodi. Paar foori all seismist, mõned suunatulede vilgutamised ja natuke sekeldusi poe parklas vaba koha leidmisega. Teisiti ei kujutaks päevi nagu ettegi.