Repliik. Tänuavaldus

Ketlin Beljaev Foto: Marko Saarm / Sakala

On ju teada ütlus, et õnnetus ei hüüa tulles. Kui see aga juba tulnud on, võib kisa jätkuda pikemaks ajaks.

Nii tuli minulgi võtta ühel ilusal augustiõhtul ette tee Viljandi haiglasse, autos lõhkise põlvega viieaastane hirmust karjumas ja minul süda valutamas, kuidas see õmblust vajav haav lõpuks kokku saab. Kirurg Andres Tiidul õnnestus seda aga imekombel teha nii, et lahku läksid nad lapsega sõpradena.

Kirurgile pole viis pistet teab mis suur proovikivi, aga kui ta teeb seda rõõmsa tujuga ja oskab lapsega suhelda, on see igal juhul märkimisväärt. Seda enam, et tavaliselt jäävad meedikutega suhtlemise kogemustest kõlama negatiivsed.