/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)
/nginx/o/2015/09/23/4519739t1had48.jpg)
Olukorras, kus töötus on Eestis taas mikroskoopiliseks kahanenud, on üha enam tootmisettevõtteid huvitatud väljastpoolt Euroopa Liitu madalapalgaliste liinitööliste palkamisest. Ent karm seadus tõmbab sellistele katsetele juba eos kriipsu peale.
Seadus käsib maksta välismaalasest liinitöölisele poole suuremat palka
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/09/23/4519745t1h0d98.jpg)
Aktsiaseltsi Toom Tekstiil nõukogu esimees Innar Susi nentis, et odava liinitöö tegijaid, näiteks õmblejaid, on viimasel ajal aina raskem leida ning see tendents näikse süvenevat. Tema sõnul on tööturul liiga vähe vabu inimesi ja suur osa neist, kes paberite järgi justkui saadaval on, ei vasta ettevõtjate ootustele. Inimeste suhtumine jätvat pahatihti soovida, palju on alkohoolikuid või lihtsalt madala töökultuuriga inimesi.
Teine häda tuleneb sellest, et efektiivsuse hoidmiseks peavad firmad sageli oma tööd korraldama kahes-kolmes vahetuses. See aga ei sobi paljudele, eriti väikeste lastega emadele.
Häda Abja-Paluojal
Kui rääkida konkreetselt Toom Tekstiilist, siis kõige valusamalt pitsitab tööjõu nappus firma Abja-Paluoja tehast. Kui omal ajal leidsid seal rakenduse uute aegade tuultes hingusele läinud sovhoosi endised töötajad, siis nüüdseks on see seltskond jõudnud kõrgesse ikka ja langeb loomulikul moel tööturult välja. Noori töökäsi pole paraku peale tulemas. Sestap on Toom Tekstiili juhid uurinud võimalusi tuua õmblejaid kaugemalt, näiteks Narvast, kus mõne aja eest pandi kinni suur Kreenholmi tehas.
Et katsed inimesi kodumaa piires liikuma ärgitada pole eriti edukaks osutunud, on mängitud ka mõttega tuua inimesi tähtajaliselt väljastpoolt Euroopa Liitu, näiteks Ukrainast. Seejuures on aga takistuseks saanud välimaalaste seaduses sisalduv säte, mis käsib välismaalase staatuses oskustöölisele maksta minimaalselt 1,24-kordset Eesti keskmist palka.
Niisiis peaks ettevõte, kes maksab oma õmblejatele keskmiselt 700-eurost kuupalka, hakkama enda juurde ametisse võetud liinitöölisele kohustuslikus korras maksma 1351-eurost palka, samal ajal kui Eesti keskmine töötasu on statistikaameti andmetel 1090 eurot. Vähe sellest, et niisugune asi oleks kohalike inimeste suhtes ebaõiglane, firmale käiks see ka üle jõu. Säärase tasu eest oleks juba Eestiski tulijaid küll ja küll, kuid seda makstes poleks võimalik hoida toodete lõpphinda maailmaturul konkurentsivõimelisena, sest seal on jäme ots eriti odava tööjõuga Aasia riikide käes.
Eeskätt Ukrainast
Innar Susi usub, et odava tööjõu vältimine on olnud Eesti poliitikute teadlik valik. Tema seda õigeks ei pea. Ta rõhutas, et majanduskasv saab jätkuda üksnes siis, kui ettevõtted laienevad, praegu aga ollakse Eestis mõningates valdkondades hädas isegi senise taseme hoidmisega. «Vaadake, mis toimub: Maxima saadab üle päeva postkastidesse voldikuid teatega, et otsib kassapidajaid. Järelikult pole asi ainult tekstiilitööstuses. Ka kaubandus vaevleb suures kitsikuses.»
Seda, et teistest riikidest pärit lihttöölised hakkaksid Eestis märkimisväärseid sotsiaalseid või kultuurilisi probleeme tekitama, Susi ei karda. «Ega me siis kohe Pakistani inimesi värbama tormaks. Vaataks kõigepealt ikka Ukraina poole. Sealne kultuur on meie omaga üsna sarnane ja inimesed on harjunud tootvat tööd tegema. Meil on siin töötajaid, kel on Ukrainas sugulasi, ja nad kinnitavad, et huvi siia tulla on.»
Susi arvates pole mõtet tööjõu vabamast liigutamisest rääkida massilise migratsiooni võtmes. Need oleksid pigem ajutised lepingud, mille lõppemise järel inimesed kodumaale naaseksid. See oleks midagi sarnast, nagu meie enda noored praegu Austraalias teevad: käivad maailma vaatamas ja teenivad kohapeal elatist. Mõne aja, näiteks kolme-nelja aasta pärast rändavad koju tagasi.
Suure-Jaani lähedal tehast pidava osaühingu Eesti Höövelliist juhataja Andrus Rooks tõdes nagu Innar Susigi, et tööliste leidmine Eesti-suguses väikeriigis, eriti selle lõunapoolsetes maakondades, nõuab pingutust. Samas tähendas ta, et nemad pole seni veel näinud vajadust hakata leevendust otsima väljastpoolt Euroopa Liitu. Küll aga on Höövelliistus juba mõnda aega ametis kaheksa lätlast, kellele maksab palka tööjõurendifirma. Lisaks lepingutasule katab Höövelliist nende siinsed eluasemekulud.
Rendifirma kaudu välismaalaste palkamine oli Rooksi sõnul tingitud eeskätt sellest, et vajati inimesi lühiajalisele tööle. Selliseid olevat klassikalisel moel ekstra raske leida.
Aktsiaseltsi Viljandi Metall juht Jaak Sulg meenutas, et eelmise buumi ajal, kui vaba tööjõudu oli väga vähe, kasutasid nad keevitajatena poolakaid. Viimasel ajal pole nad siiski sellisteks sammudeks vajadust näinud.
Metallimehi jagub
Jaak Sulg oletas, et inimeste leidmisega ollakse enim kimpus rutiinset liinitööd nõudvates tootmisharudes. «Meie sektoris praegu suurt probleemi ei paista,» märkis ta. «Vajame üpris hea kvalifikatsiooniga töötajaid ja kui neile maksad mõistuspärast palka, ei olegi nendega nii väga kitsas. Muide, need eestlased, kes on vahepeal läinud kusagile välismaale, on juba valmis normaalse palga puhul koju naasma.»
Eraldi teemaks nimetas Sulg ehitussektorit, kus töötajaid on küllalt, kuid kus kaadri voolavus on muutunud enneolematult suureks.
Nagu ütles majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna nõunik Piret Potisepp, peab ministeerium tööealise elanikkonna kahanemist arvestades tähtsaks välistööjõu kaasamise lihtsustamist ning on seetõttu andnud tõuke seaduse muutmiseks. Muu hulgas on kavas anda firmadele õigus maksta teatud valdkondades välismaalastele valdkonna keskmist töötasu. Selleks tahetakse volitada valitsust siseministri ettepanekul kehtestama kindlaks perioodiks, näiteks kaheks aastaks, suure tööjõupuudusega valdkondade loetelu, kus töötades ei nõuta töötukassa luba ja kus tööandja on kohustatud välismaalasele maksma selle valdkonna keskmist töötasu.
Nõuniku sõnul on praegused piirangud kehtestatud eelkõige selleks, et kaitsta kohalikku tööjõudu; et firmad kaasaksid esmalt Eesti kodanikke.
Töö olgu efektiivsem
«Enne kui arutada võõrtööjõu teemat detailsemalt, peaks vaatlema sektori olukorda võrdluses teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Tööjõu tootlikkus kokku oli Eestis 2013. aastal 70 protsenti euroliidu keskmisest. Tööjõu tootlikkus tekstiili- ja rõivatööstuses on alla 50 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. See tähendab, et enne, kui hakata vaatlema, mis määral ja mis riikidest välistööjõudu kaasata, võiksid ettevõtjad vaadata, kas ja kuidas nad saaksid oma tootmisprotsessi ümber korraldada nii, et need muutuksid efektiivsemaks,» rääkis Piret Potisepp.
Lõpetuseks tuletas ametnik meelde viimasel ajal rohkesti avalikku tähelepanu pälvinud pagulasteemat.
«Saksamaa tipp-poliitikud on juba julgenud välja öelda, et pagulastest võib potentsiaalselt saada uue majanduskasvu mootor. Niisiis on pagulaste kaasamine tööjõuna samuti üks võimalus. Selle aasta kevadel jõustus välismaalase seaduse muudatus, mis lubab neil, kes on esitanud avalduse rahvusvahelise kaitse saamiseks, asuda tööle vastavalt Eestis kehtivale seadusandlusele ehk eestlastega samadel tingimusel.»
/nginx/o/2015/09/23/4519737t1h0516.jpg)
SELGITUS
Jaak Sulg,
ettevõtja
Viljandi Metalli kõrvalt olen tegev ka tarbijate ühistus ja näen, et seal on küll nutune seis. Poodidesse pole kassapidajaid võtta. Palgakasv peab olema aastas seitse-kaheksa protsenti, et üldse keegi leti taga seisaks. Teine, päris õudne probleem on see, et noori inimesi ei tule enam peale.