Kodustatud kärssninast sai lindprii

Rita Belouštšenko läinud aasta juulikuus heinamaalt leitud põrsaga Foto: Elmo Riig

Abja vallas Luhtamäe talus põrsast kuldiks sirgunud metssiga käib aeg-ajalt kodukohta vaatamas, ehkki pererahvas saatis ta pagendusse.

«Siga on meil, jah, põranda alla läinud,» tõdes Luhtamäe talu perenaine Rita Belouštšenko. «Selgus, et ilma loata ei tohi sellist looma kodus pidada.»

Metsseakarjast eksinud triibuline põrsas leidis Sarja külas kodu läinud aastal. Jõulude ajal kandis Luhtamäe talu pererahva lemmik kuusekarrast kaelaehet ning teda lubati diivanile lösutama. Loom nautis selja pealt sügamist ning lasi hea maitsta küpsetistel, õuntel, piimal ja koerte kuivtoidul.

Kevadel tegi Sixkilleriks ristitud siga naabri kartulimaal pahandust ja too kaebas keskkonnainspektsioonile. Sealt tuldi kohale ja öeldi, et loata kodus metslooma pidamise eest võib määrata trahvi.

«Selgitasin, et ma ei hoia looma kinni, pakun ainult katust,» lausus Belouštšenko.

Naasis 30 kilomeetri tagant

Viimaks jõuti kokkuleppele, et loom viiakse kaugele metsa. Nii tehtigi, kuid paraku naasis loom ka 30 kilomeetri kauguselt. Juba nädal hiljem kurtis naaber, et Sixkiller on jälle tema kartulites.

Siga on jäänudki metsa ja küla vahet pendeldama. Mõnikord on ta ära nädala, vahel rohkem, aga siis pöördub jälle koju tagasi. Õnneks redutab Sixkiller viimasel ajal rohkem metsas.

«Loodetavasti leiab ta endale pruudi,» lausus Rita Belouštšenko. «Ega siis minia teda enam ära lase. Kardan ainult, et ta võib jahimeeste või huntide saagiks langeda. Läinud nädalal viisid metsakutsud meie suurima oina ära.»

Kui keegi küsib, mis on notsust saanud, vastab perenaine, et ta on ammu söödud. Seepeale  noogutatakse mõistvalt. «Tegelikult me teda süüa ei suuda,» tunnistas Belouštšenko. «Ta on ju nagu pereliige.»

Kevadisel karvavahetusajal istus Sixkiller metsas, nühkis selga vastu puud ja oli üleni vaiguga koos. Nüüdseks on tal turjal tugevad harjased, mille ta solvudes püsti ajab.

Maiustab kanadega

Enamasti olevat Sixkiller viisakas, ainult kevadel teismeliseeas olnud ta perenaise sõnutsi sõjakam. «Kui naabritüdrukud mööda läksid, kukkus ta neid, külg ees, nügima. Siis tuli nii kaua vitsaga vehkida, kuni ta ukse eest ära läks,» meenutab perenaine.

Inimeste seltskond on seale meeltmööda. «Kui ta heinaajal luhal kaasas oli, jäi ta tihti jalgu ja õhtul väsinult kukkus hirmsasti vinguma nagu väike laps, kes tahab koju.»

Vahepeal jälle olnud Sixkilleril komme kavalalt kanu püüda. «Panin künasse süüa, aga tema jäi selle lähedale passima,» kirjeldas perenaine. «Kui kana tuli, rabas ta sellest kinni ja pistis nahka, nii et midagi ei jäänud järele.»

Notsu ei peljanud sugugi koeri, vahel peletas võõraid penisid hoopis kodu juurest eemale. Siis aga sai Luhtamäe talu koer kutsikad ja asus neid ägedasti kaitsma. Sestpeale on Sixkiller haukujatega ettevaatlikum.

Keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna teadustöö spetsialist Rauno Veeroja arvas, et suure tõenäosusega Sixkillerist enam metslooma ei tule. «Inimesi ta ei pelga ning varem või hiljem satub ta jahimeeste kätte,» rääkis ta ning lisas, et sama mure on karudega, kes üles kasvatatakse ja metsa viiakse.

«Parem oleks, kui keegi metslooma kodus üles kasvatada ei üritaks,» toonitas spetsialist. «Selle sea puhul on lahendus ainult mõnda farmi või loomaaeda andmine.»

SIXKILLER
Kodustatud metssiga sai nime vahva rätsepa järgi.
• Too muinasjututegelane tappis seitse kärbest ühe hoobiga. Siga on perenaise sõnutsi veidi tagasihoidlikum.
• Loom on alla poolteise aasta vana. Täissuuruse saavutab metsseakult kolme aasta vanuselt.
Allikas: Rita Belouštšenko