Kiriku võti ja kroonlühter sõitsid Tallinna

Varem oli kiriku võti Suure-Jaani Kultuurikoja eestvedaja Aivar Paasi käes. Koos võtmega on apostiku õigeusu kiriku esindajad nüüdseks Tallinna viinud uhke kroonlühtri. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Suure-Jaani apostlik õigeusu kirik seisab juba mitu kuud lukustatuna ning linnaelanike lootus, et nad suudavad auväärse hoone päästa, on hakanud kustuma.

Läinud aasta algul asutasid Suure-Jaani ärksad inimesed aastaid lagunenud kiriku taastamiseks mittetulundusühingu Suure-Jaani Kultuurikoda.

«Soovime kiriku korda teha, et linn saaks uue ürituste korraldamise koha,» rääkis tollal üks ühingu liidreid Aivar Paas. Ta lisas, et kui Suure-Jaanis sünnib uuesti õigeusu kogudus, antakse korda tehtud hoone meeleldi tolle käsutusse. Eesti apostliku õigeusu kiriku (EAÕK) juhatus oli plaaniga päri.

Kultuurikoja eestvõttel peeti koristustalguid ning ettevõtja Rünno Mahl puhastas vabatahtliku tööna katuserennid, tegi uued vihmaveetorud, et vesi seinale ei jookseks, ja sulges kõige ohtlikumalt läbijooksva koha. Samuti korraldati toetuskontserte ja mõttes oli teha kunstinäitusi.

Soovitakse kogudust

Tänavu vahetus EAÕK juhatus ning Aivar Paasi sõnutsi muutus ka suhtumine. «Pärast seda kinnitati, et pühakoja restaureerimine tuleb kõne alla vaid siis, kui Suure-Jaanis taastatakse kogudus,» ütles ta.

Kultuurikoja juhatuse liige Kai Brauer meenutas, et esimest korda väljendus tõrjuv suhtumine sel suvel, kui pühakotta, kus on muusikainimeste meelest maakonna parima akustikaga saal, kavandati Suure-Jaani muusikapäevade kontserti.

«Enne õpetajate meeskoori ja Tallinna vanalinna kammerkoori ülesastumist saatsime kutse ka omanikule,» rääkis Kai Brauer. «Kirik avaldas toimuva üle suurt rahulolematust. Saanud teada, et kontserte, sealhulgas vene õigeusu kirikukooride osalusel, on seal peetud juba aastaid, tegi juhatus meile kõva peapesu. Meie korraldatavat nimetati striptiisiks ja tingeltangeliks.»

EAÕK Varahalduse juhataja Martin Toon ütles, et tema mäletamist mööda ei ole nimetatud kontsertide korraldamiseks kirikult kirjalikku luba küsitud. «Kirik pole rahva ega valla vara. Seega tuleks ürituste pidamiseks jõuda omanikega täielikule üksteisemõistmisele,» põhjendas ta.

Kirikud kukuvad kokku

Kai Brauer meenutas õigeusu kiriku teenrite suvist käiku Suure-Jaani ja nende juttu, mille järgi on arvestatud sellega, et lähiaastatel kukub Eesti Vabariigis teatud arv pühakodasid kokku.

Martin Toon ütles seda väidet kommenteerides, et juhul kui kogudust pole, ei ole apostlikul kirikul erilist huvi hoonet taastada.

«See, et hooned lagunevad, on paratamatu,» lausus ta. «Mõistagi on see kurb, aga kõigi taastamiseks pole meil lihtsalt raha. Samal ajal ei anna see ühelegi kohalikule mittetulundusühingule põhjust plaanida tegevust hoone omaniku arvamust küsimata.»

Toon nentis, et kirik ärkab uuele elule ainult sel juhul, kui kogudus taastatakse. «Meie selleks midagi teha ei kavatse. See peab olema kohalike initsiatiiv ja vaba tahe.»

EAÕK Varahalduse juhataja avaldas ühtlasi arvamust, et Suure-Jaani Kultuurikoda esitab tingimusi, aga kohustustest kuulda ei taha. Ta tõi näiteks, et kui augustitormiga kirikutorni luuk ära kukkus, pöördus EAÕK avariitööde kaasrahastamiseks Kultuurikoja poole, kuid sai sealt äraütleva vastuse.

«Olles kirikus kontsertidega raha teeninud, võiksid nad remondis kas või sümboolselt osaleda. Soovitaksin neil peeglisse vaadata,» ütles Martin Toon.

Aivar Paas omakorda selgitas, et kiriku esindajad olid võtnud Tallinna firmalt hinnapakkumise, mille järgi ühe luugi ja kellakoja põranda parandamine oleks maksma läinud 22 000 krooni.

Kroonlühtri kadumine

«See on mõttetult suur summa,» leidis Paas. «Kui nad poleks meilt võtit ära võtnud, oleksime selle töö teinud mittetulundusühingu vahenditega. Oleme pettunud ja meil on kadunud igasugune tegutsemis­isu. Kontsertidega kogutud 7000 krooni annetame linna noorte puhkpilliorkestrile.»

Kai Brauer meenutas veel, et kui isa Miikael ehk Margus Raissar ja Martin Toon kirikut üle vaatamas käisid, läksid neil pühakoja uhket kroonlühtrit märgates silmad imestusest suureks.

«Üks neist hüüatas: see on ju vähemalt 250 000 krooni väärt!» kõneles Brauer. «Nad rääkisid pühast sakramendist ja kinnitasid, et kirikuhoone neid üldse ei huvita, ning pöörasid pilgu kroonlühtri poole. Kui võtme loovutasime, pelgasime, et takkajärele võivad Suure-Jaanist minna nii kroonlühter kui kellad.»

Muinsuskaitseinspektori Anne Kivi teada viisidki kirikutegelased kroonlühtri läinud nädalal ära. «Nad lubasid selle korrastada, puhastada ning ühte Tallinna kirikusse üles panna,» ütles Kivi.

Kroonlühtri äraviimist Martin Toon omalt poolt «Sakalale» selgitada ei tahtnud. «Ma ei soovi seda kommenteerida. Omanikul on omanikuõigus. Kui on teavituskohustused, siis oleme seda järginud ja ongi kõik.»

ARVAMUSED

Tõnu Aavasalu,
Suure-Jaani vallavanem

Kurb muidugi, kui hoone taastamine soiku jääb. Omalt poolt oleme püüdnud sellele igati kaasa aidata. Varem polnud maa kinnistuna arvele võetud, hiljuti aitasime kiriku esindajatel selle mure lahendada.

Anne Kivi,
muinsuskaitseameti Viljandimaa vanem­inspektor

Pühakoja päästmiseks tuleks kiiresti tegutseda. See on ilus hoone, millel on ajalooline, arhitektuuriline ja kultuuriline väärtus. Asjatundjate hinnangul on selles imeline kõla. Seal võiks korraldada kontserte ning muidki kultuurilisi ettevõtmisi. Primaarne peaks olema hoonete säilitamine ja eriarvamused jäetagu kõrvale. EAÕK-l tuleb koostööd teha, muidu me oma kultuuripärandit päästa ei suuda.