21. AUGUSTI SAKALAS ilmunud arvamusloos («Parem karta kui kahetseda, et vait sai oldud» – toimetus) võtsin julguse rääkida linna rahakulutamise otstarbekusest, käsitledes iseäranis kulutusi meie eakate linnakodanike heaks ühistranspordi kontekstis. Meeldetuletuseks: kogudes andmeid tasuta bussisõidu analüüsi tarbeks, selgus, et summad on märkimisväärsed, nii maavalitsuse kui linnavalitsuse ametnike arvates lausa kolossaalsed. Samale arvamusele olid jõudnud mitu ajalehes arvamust avaldanud inimest ja hulk ringisekeldavaid isikuid. Et mis liig see liig ja pealegi üsna mõttetu kulu.
Tellijale
Abiks «krokodillidele»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast minu loo ilmumist jäi mul südames siiski miski kripeldama. Seda enam, et vastukaja eakate suust oli mitmesugune: kiideti teema tõstatamise eest ja laideti, et nõustusin nii väheste sõidukordade arvuga (seitse-kaheksa edasi-tagasi sõitu kuus). Lisaks nii-öelda häältele rahva hulgast ütlesid teadjamad inimesed, et minu faktiinfo olevat puudulik. Ja mis selgus! Paljastus minu ebarahuldav küsimisoskus.