Sihtmärk: kährik. Elusalt või surnult?

Kährikuid võib Eesti metsades kohata järjest sagedamini. Ehkki mõnes mõttes on tegemist toredate ja kombekate loomadega, kes ei tee isegi häda esimesse ettejuhtuvasse paika, seab kährikute üha suurenev arv löögi alla mitme linnu- ja kahepaikseliigi saatuse. Foto: Elmo Riig / Sakala

Mitu nädalat tagasi, kui sügis oli veel rohkem suve kui talve moodi, kuulsin ööpimedusse mattunud aiast agarat matsutamist. Hääle tekitajad püsisid enamjaolt küll varjus, kuid minetasid aeg-ajalt ettevaatuse ja sattusid tänavalaterna valgussõõri.

Põhjus, miks noored kährikud kaitsvalt embava pimeduse paljastava prožektorivihu vastu vahetasid, on mõistetavad igaühele, kes on eales maitsnud küpseid «Emma Leppermanne». Need imemahlased, hõrgud ja magusad ploomid on alati sügise kulinaarne tippsaavutus, kuid tänavu olid nad õunaikalduse tõttu ühtlasi ainsad viljad, mida mu aed pakkus.

Vaikselt ja vesise suuga vaatasin rõdult, kuidas kährikud maitsvaid ploome jõhverdavad. Pimeduses polnud seda küll näha, kuid hääle järgi võis kindel olla, et nende koonud lausa kleepuvad nektarist.

Oleksin võinud kutsumata külalised köhatusega hõlpsasti ära ajada, kuid minu aeda sattusid selle muidu nii rohkearvulise liigi esindajad esimest korda ning nende tegutsemist oli põnev jälgida. Las söövad pealegi — ega mul ploomidest nii kahju kah ole!

Kummalisel kombel ei pidanud ükski ümberkaudne koer metsaliste aedlinnakusse ilmumist märkimisväärseks. Ühe naabri valvur kuulutab muidu alati südaöö möödumist nagu karvane kellakägu, kuid nüüd, mil midagi haukuda olnuks, püsis isegi too vait. Ehk liigub kährikuid meie aedades öö katte all nii palju, et penid ei viitsi neist enam välja teha?

Täpset arvu küsi surnutelt

Igal õhtu- või hommikupimeduses ettevõetud pikemal autosõidul leiab tõestust väide, et meil valitseb kährikute üleküllus. Osa loomi luusib kraavides või põllul, teised lamavad õnnetult allaaetuna keset teed. Verisematel lõikudel tekib tunne, justkui sõidaksid karvikute vahel slaalomit.

«Kährikuid on sel aastal jube palju,» räägivad inimesed seltskonnas umbes samamoodi, nagu oleks juttu seeneuputusest või erakordsest kartulisaagist. Umbkaudset määratlust «jube palju» võiks peaaegu et ametlikult kasutada arvukuse tähistamiseks, sest kährikute täpset hulka ei tea Eestis keegi. Nimelt hinnatakse ulukite rohkust enamasti lumele jäetud jälgede järgi, kuid need loomad magavad talvel urus mõnusasti talveund ega kavatsegi rahvaloenduses kaasa lüüa.

Paari aasta eest keskkonnaministeeriumi tellimusel kährikute ohjeldamise kava koostanud zooloogi Harri Valdmanni arvates annaksid kõnealuse koerlase populatsioonist kõige paremini aimu just teedel hukkunud isendid. Muidugi tuleb arvutades appi võtta koefitsiendid ja tugiandmed, kuid Jaapanis jõuti Valdmanni teada niiviisi üsna täpse tulemuseni.

Immigrant sööb kohalikud välja

Jaapan, Hiina, Indo-Hiina, Mandžuuria ja Kagu-Siber on kähriku põliskodu. Selle liigi leviku kaardilt ilmneb, et nii Euraasia ida- kui lääneosas on ta hõlmanud suured alad, kuid jätnud keskpaiga puutumata. Niisugune «äärmuslus» tuleneb tõigast, et kährik ei rännanud Euroopasse läbi mandri ise, vaid väärtusliku karuslooma asustas siia inimene.

Eestisse sõidutati 90 kährikut 1950. aastal Kalinini oblastist, kuid need polnud siinmail esimesed omataolised. Juba paar aastat enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, jõudis üks loodusesse lastud kährik sealt meie maile. Pärast sõda nähti neid siin peaaegu igal aastal.

Kauaaegse jahimehe, Paistu jahiseltsi esimehe Enno Nikkeri arvates on just immigrandi staatus see, miks kährikusse Eestis halvasti suhtutakse. Tegelikult olevat too päris viisakas loom, kes isegi junne metsa alla laiali ei jäta.

«Temas nähakse sissetoodud venelast, samal ajal kui mäger on olnud rahvariides töökas eestlane, kes ehitab usinasti käike,» räägib Nikker. «Paraku on ka mägrast saanud viimasel ajal suur vaenlane, sest ta songib putukaid otsides üles põliste eestlaste golfimuru.»

Kährikut pole siiski põhjuseta ebasoovitavaks võõrliigiks tunnistatud. Sisserännanud loomade puhul sai inimestele juba tükk aega tagasi selgeks, et «multikulti» on läbi kukkunud ja iga roju peaks jääma oma koju, sest võib vastasel korral kergesti hävitada mõne põlisasuka.

«Asurkonna seisundist sõltumata mingeid kaitsemeetmeid tema puhul rakendama ei hakata,» seisab kähriku kohta kirjas keskkonnateabe keskuse viimases ulukiseire aruandes. See tähendab, et isegi kui Eestis oleks jäänud järele ainult üks kährik, võiks tema peale jahti pidada.

Ent kährikuid ei ole ainult üks. Pärast seda, kui metsloomi hakati viie aasta eest marutaudi vastu vaktsineerima, on neid saanud «jube palju». Rebaseid, kellega seonduvad üldjoontes samad probleemid mis kährikutegagi, on vaktsineerimise tõttu samuti juurde tulnud, kuid reinuvaderite hulgas tegi vähemalt möödunud talv harvendustööd. Kährikud, nagu öeldud, norskasid pakasega koopas.

Peamiselt heidetakse neile loomadele ette, et nad söövad ära maas pesitsevad linnud või nende munad ja pojad, pistavad nahka kaitsealused kahepaiksed ja jätavad jänestest järele ainult mälestuse.

Et neid süüdistusi kinnitada või ümber lükata, on uuritud kährikute toitumist. Ainuüksi Eestis on teadlased aastakümnete jooksul tervelt neljal juhul läbi sõelunud sadade selle liigi esindajate maosisu ja väljaheiteid.

Esmapilgul võib näida, et eesti zooloogide töö tõendab kähriku süütust. Tema menüü sarnaneb pigem mägra kui rebase omaga, sest kõige rohkem leidub seal taimset kraami. Näiteks tuvastas Valdmanni hiljutine analüüs, et lindude jäänuseid oli kährikute väljaheidetes vaid kahel protsendil juhtudel, taimset toitu seevastu 47 protsendil ja raipeid 22 protsendil.

Ent Valdmann kogus näidiseid juuni lõpust septembrini, mil lindude pesitsusaeg on enamasti läbi, ja aladel, kus maas pesitsevaid linde eriti pole.  

Seevastu Nikolai Laanetu Võrtsjärve ja Kalli-Leego järvede roostikus tehtud uuring ja Jaan Naaberi Matsalus kogutud andmete põhjal valminud analüüs, mida Valdmann oma kavas samuti tsiteerib, näitavad midagi muud: linde või nende mune olid kährikud söönud peaaegu kolmandikul juhtudel.

Seega pole erilist kahtlust, et nii mõnelegi tiivuliseliigile võib kährikute rohkus saatuslikuks saata. Põhjust muretseda on ka kahepaiksetel. Ainult jäneste puhul paistab olevat kährikule ülekohut tehtud: nende jäänuseid tuvastati vähem kui kahel protsendil juhtudel.  

Linnalooma peidetud oht

Ehkki marutaud on välja juuritud, ähvardab kährik ka inimese elu ja tervist. Näiteks on 40 protsendil neist loomadest keeritsuss. Tõsi küll: inimene kährikuid ei söö, kuid paljud meie toidulauale jõudvad metssead võivad olla kährikulihast nakkuse saanud.

Veidi kaugem, kuid ikkagi otsene oht kummitab inimestele surmava, kuid loomadele endile suhteliselt kahjutu parasiidi Echinococcus multilocularis näol. Kaugem on oht selles mõttes, et Eestis pole niinimetatud rebaste väike-paelussi kährikutel veel avastatud, küll aga on teda siin leitud rebastelt ja Saksamaal ka kährikutelt.

Inimese organismi võib surmatoov ussike sattuda üsna kergesti. Harri Valdmanni jutu järgi piisab juba sellestki, kui süüakse nakatunud looma väljaheitega kokkupuutunud marju.

«Eriti ohtlikuks võib sellest vaatevinklist pidada linna kolinud rebaseid ja kährikuid,» hoiatab Valdmann.

Seega on põhjusi, miks kährikute nagu rebastegi arvukust tuleks tublisti piirata, rohkem kui tarvis. Ent kuidas seda teha?

Põhimõtteliselt oleks võimust võtvaid koerlasi võimalik keemiliselt steriliseerida umbes samamoodi, nagu neid lennukilt puistatavate paladega marutaudi vastu vaktsineeritakse. Paraku võiks see laastavalt mõjuda ka huntidele. Valdmanni meelest on ainus tõsiselt võetav moodus suurendada küttimist, kuid jahimehed pole sellest ulukist eriti huvitatud.

«Vanasti viis mõni mees lennukiga kohvritäie kährikunahku Moskvasse ja müüs otse tänaval maha, aga nüüd enam keegi kährikunahkse karvamütsiga ei käi,» nendib Enno Nikker ja lisab, et Lääne-Euroopas võib karusnaha kandmise eest kergesti kere pealegi saada.

Ka Harri Valdmann tõdeb, et ainus võimalus motiveerida kütte kährikuid jahtima oleks see, kui riik paneks iga looma eest välja umbes 180-kroonise pearaha. Kas keskkonnaametnikud mõtlevad mullu valminud arvukuse piiramise kava põhjal midagi ette võtta, pole zooloogil siiski teada. «Kavadega on nii, et neid kiputakse riiulisse panema,» kardab ta. 

KAVA

Kähriku ohjeldamise kava läheb käiku eeldatavalt 2012. aastast. Praegu tegeldakse keskkonnaministeeriumis selle läbitöötamisega.

• Kava soovitab võtta kasutusele küttimist soodustava boonussüsteemi, aga kuidas seda kasutada, on alles lahtine.
• Välja on pakutud ka jahti hõlbustavaid lisameetmeid: soovitatakse lubada kährikuid küttida pimedas lambivalgel, pidada neile aasta ringi ajujahti ja koertega jahti.
Allikas: keskkonnaministeerium