Itaalia verd ameeriklane vaikivate töörabajate keskel

Foto: Justin Petrone

Justin Petrone «Minu Eesti» raamatud meeldivad eestlastele. Ja miks ei peakski meeldima, kui autor räägib iseendast – oma lähedastest, sõpradest, kohtumistest, kolimistest ja üleelamistest –, aga samas ka meist.

Kellele siis ei meeldi, kui temast räägitakse. Liiati kui seda tehakse heatahtlikult ja mõnikord ka naljakalt, ilusate kujunditega keeles. (Siinkohal oleks vist õige kiita ka tõlkijaid Raivo Hoolt ja Kadri Pettaid.) Sageli üllatavast vaatevinklist. Selge see: New Yorgis sündinud ja abielu tõttu Eestisse sattunud itaalia verd mehe vaatevinkel peabki teistsugune olema.

Võtame eestlaste vaikimise. Autor toob näiteid oma sõpradest, kes loobusid töökohast, sest eestlastest kolleegidega ei saanud mõnusalt juttu veeretada. Või lõputu töörabamise. Justin Petrone kirjelduses ei erine me suurt Ivan Orava isast või «Eesti matuse» tegelastest, aga tema räägib seda tõsimeeli, mitte kunstipäraselt vinti üle keerates nagu Andrus Kivirähk.