Endel Veliste kui unustamatu õpetaja

Fotol on Uusna seitsmeklassilise kooli 1954. aasta lõpetajad koos klassijuhataja Endel Velistega. Foto: Erakogu

Vähe on räägitud «Sakala» fotograafist Endel Velistest kui imetlusväärsest õpetajast. Ta töötas Uusna kooli pedagoogina neli aastat, aga jättis endast jälje aastakümneteks.

Endel Veliste suunati pärast Tallinna Õpetajate Instituudi lõpetamist tööle Uusna Mittetäielikku Keskkooli (selline oli tol ajal kooli nimi).

Varem oli seal ainult üks meesõpetaja, kellel vanus ei lubanud enam õpilastega mööda staadioni joosta, noorte naisõpetajate juhatatavad võimlemistunnid jooksid aga liiva.

Ja siis tuli Uusna kooli noor, kiiresti liikuv, energiline, reibas, väga säravate silmade ja heatahtliku naeratusega Endel Veliste. Temast sai kohe poiste autoriteet ja tüdrukute silmarõõm.

Sporditöö hakkas edenema lausa tundidega. Alustati staadioni korrastamisest. Sõja ajal, aastatel 1942—1944 koolimajas paiknenud Saksa Wehrmacht’i spordivahendid olid 7—15-aastastele õpilastele olnud liiga rasked.

Oodatud kehalise tunnid

Endel Veliste ajal hakkasid nii poisid kui tüdrukud kehalise kasvatuse tunde väga ootama. Tema organiseeris koolisiseseid võistlusi, sõpruskohtumisi teiste koolidega ja otsustas osavõtu rajooni koolinoorte võistlustest. Lisandusid talvised spordipäevad, korralikult sisse sõidetud ja välja mõõdetud suusarajad ning liuvälja rajamine.

Ka kultuurilisse arengusse oli õpetaja Endel Veliste panus märkimisväärne. Ta mängis hästi klaverit ja akordioni ning õpetas lastele selgeks «Perekonnavalsi» ja teisi tantse.

Tol ajal oli väga populaar­ne püramiidide tegemine. Endel Veliste eestvõttel toodi Uusna kooli kõik sportvõimlemisriistad. Saali lakke puuriti augud, et hooglemisrõngad üles panna.

Tema klassijuhatajaks olemise ajal juhtunud selline seik. Üks tema klassi tüdruk, kes õppis küll hästi, aga hilines tihti hommikuti kooli, vastas õpetaja küsimusele, miks ta hilineb, et ta ema töötab kolhoosi laudas ega jõua talle koolitulekuks patse punuda. Selle peale öelnud õpetaja Veliste, et tema oskab ka patse teha.

Järgmisel päeval ilmunudki tüdruk õigel ajal kooli, kamm ja paelad kaasas, ning andnud need õpetajale. Klass kihistanud naerda. Õpetaja Veliste võtnud aga rahulikult kammi ja paelad ning teinud klassi ees tüdrukule patsid pähe.

Paljud tüdrukud olnud õpetaja Velistesse nii armunud, et piilunud teda lausa lukuaugust ja öelnud päeva jooksul mitu korda tere.

Endel Veliste armus Uusna kooli ajal kaunisse Evi Naberisse, kes oli Adoni talus kostiliseks. Endel käis teda seal kaemas.

Saatuslik sporditrauma

Oma pitseri pedagoogitööle jättis kahjuks üks spordi­trauma. Kooli saalis lastele saltohüpet näidates põrutas õpetaja Veliste oma kanda nii raskelt, et seda põdes ta veidi longates kogu ülejäänud elu.

1955. aastal lahkus õpilaste lemmik rajoonilehe fotograafiks. Juba varem oli ta sellele kaastööd teinud.

Muuseas oli Endel Veliste Viljandimaa esimese maan­teemuhu ehk sapika omanik.

Pärast Eesti taasiseseisvumist tulid Uusna kooli endised õpilased ja õpetajad üle hulga aja jälle kokku. Kohal olid ka Endel, Evi ja nende poeg Eero. Kokkutulekul rääkis õpetaja Endel Veliste, et tal olnud sündides hoopis teine perekonnanimi, saksapärane Foks ehk Rebane. Nimede eestistamise ajal muutsid vanemad selle Velisteks.

Meie mälestustesse on ta jäänud sündinud pedagoogina, tõelise maa soolana, ise äärmiselt tagasihoidlik.