Piiriäärne kirik on tuhast tõusnud

Mõisaküla kiriku makett on kogudusemajas seistes hoidnud Kunnar Keresel ja teistel koguduse liikmetel sihi silme ees. Foto: Elmo Riig / Sakala

Alanud arginädala esimene päev on ilmekas näide sinisest esmaspäevast: rusuvalt madalast hallist taevast tibutab vahetpidamata vihma.

Reipus on minust sama kaugel kui Läti piir Viljandist. Ent keskpäevases hämaruses paistvad Mõisaküla kiriku tuled ja seal sagivad inimesed annavad tunnistust sootuks teisest meeleolust.

Kiriku ümbruses käivad sügisesed koristustalgud, hoones lihvivad töömehed heledast puidust põrandaid. Märgade lehtede kõduhõng seguneb lävepakul puutolmu lõhnaga. Ehkki viisteist aastat ehitatud pühakojale antakse viimast lihvi, tundub, nagu oleks kogudus suure ettevõtmise alguses, sest entusiasmi paistab jätkuvat.

Küllap on selles oma osa Mõisaküla koguduse esimehel Kunnar Keresel, kelle juhirolli tunnustas hiljuti peetud Eesti evangeelse luterliku kiriku koguduste konverents. Seda, et ta on esitatud 165 koguduse esindajate hulgas aasta esimehe kandidaadiks, sai Kunnar Keres teada alles ajalehest «Eesti Kirik».

«Muidugi on selline tähelepanu tore,» ütleb Keres tiitli kohta. Konverentsist rääkides peab ta aga hoopis märkimisväärsemaks seda, et koguduste vanemad said seal mõtteid vahetada ja üksteiselt õppida.

«On veel pikk tee käia, et kirikutest kujuneksid laiemas mõistes kogukonnakeskused, kus teevad kaasa ka need, kes ise kogudusse ei kuulu,» nendib Keres.

Tema sõnul on just ilmikutel suur roll kanda, et hajutada üldiselt usukaugete eestlaste kirikuvõõristust. Juhatuse esimees rõhutab, et see ei tähenda ohvri nööbist kinni hakkavat usupropagandat, vaid lihtsalt tegusat ja sallivat kogukonnaelu.

Ei looda vaid vaimulikule

Tasapisi hakkab Eesti selles osas siiski Euroopale järele jõudma. «Seal, kus kogudus ei looda üksnes vaimuliku eestvedamisele, vaid inimesed ise annavad oma panuse, on edasiminekut märgata,» räägib Kunnar Keres.

Kiriku heale mainele on kaasa aidanud ka avaliku elu tegelased. Esimese näitena turgatab Keresele meelde Tallinna Neitsi Maarja kogudus, mida juhib teleajakirjanik Indrek Treufeldt. Asi pole pelgalt selles, et Toomkirikut peetakse rahva hulgas riigi tähtsaimaks, niinimetatud piiskopikirikuks. Ka maakogudustes on ohjad enda kätte võtnud teistes eluvaldkondades edukad inimesed.

«Nende sidemeid ja erialaseid teadmisi ära kasutades on elu edenenud,» lausub Keres ja toob näiteks Jõelähtme kiriku, mille koguduse juhatuse esimees on muusik Mart Johanson.

Vahepeal on talgulised hakanud laiali pudenema. Sellele aitab kaasa aparaadiga plõksutav fotograaf, kelle kaamerasilma eest prouad tagasihoidlikult rehaga rehmates põgenevad. Just väärikas eas naised moodustavad talgulistest suurema osa, ent märgata on ka paari noort ja suisa väikest inimest.

Kunnar Keres tõdeb, et nagu teisedki Eestis, elab Mõisaküla kogudus pensonäripõlve pidavate naiste toel. «Igal aastal on ka leerilapsi, kuid noori võiks juurde tulla küll,» sõnab ta.

Erinevalt taasiseseisvumise järel Eestis kanda kinnitanud vabakogudustest ei viljele luterlik kirik tänavakoosolekuid tantsu ja tamburiini saatel ega näi seetõttu noortele nii ligitõmbav.

«Mina väldin usunähtusele hinnangu andmist. Inimestele peab jääma otsustusvabadus,» ei lähe Kunnar Keres kaasa arutlusega, kas luterliku kiriku seisukohast on tegu sektidega või mitte. Samuti ei võta ta tuld, kui pärin mõnes ringkonnas levinud arvamuse kohta, et kristlusel pole maavallas kohta, sest ristiusustajad on selle toonud mõõga, mitte veenmisjõuga.

«Ma ei näe nendes arvamusavaldustes probleemi, liiati kui need esinevad kuskil kommentaariumis anonüümse lahmimisena,» lausub Keres.

Küsin, kas tema jõudis kirikuni laulva revolutsiooni aegses ärkamistuhinas.

«Leeris käisin küll 1989. aastal, ent rohkem olen ma kirikuga olnud seotud alates üheksakümnendate aastate teisest poolest,» räägib Keres ja täpsustab, et teda kutsuti appi majandusküsimustega tegelema. Juhatuse esimees on ta olnud kümmekond aastat. «Täpselt ei mäletagi,» tõdeb ta naeratades.

Aeg on teine

Ehkki viimasel ajal on ajakirjanduseski laineid löönud mõttevahetus teemal, kuidas tuleks Eesti riigis usuasju korraldada ja kes peaks kirikute rahastamise eest seisma, ei ole materiaalne pool Kunnar Kerese arvates siiski esmatähtis. «Kõik lähtub ikkagi inimestest ja väärtushinnangutest.»

Taasiseseisvumise järel juurdus mõtteviis, et kirikusse voolab igast kandist külluslikku välisabi. «Toona oli kirik ühiskonnas andja rollis, sest ta vahendas heaoluriikide abi meile kui vähematele vendadele,» räägib Keres. «Praegu on olukord aga muutunud.»

Ta nendib, et lääne kogudused on pööranud oma pilgud hoopis arengumaade poole. «See on ka õige, sest eesmärk on ühiskond järje peale aidata, kuid edasi liikumine on juba meie enda asi.»

Kerese tähelepanekut mööda pole inimesed paraku veel teadvustanud, et kirik elab üksnes annetustest.

Koguduse toimetulek sõltub otseselt liikmete arvust. Naaberkogudustega võrreldes on Mõisaküla oma umbes 130 hingega üsna heas seisus. Teenistustel, mida Helme õpetaja Arvo Lasting üle nädala peab, on paarkümmend osalejat.

«Vägisi inimesi kirikusse ei saa tuua, küll aga tasub teha kõik, et nad seal ennast hästi tunneksid,» kõneleb koguduse esimees. «Kui ikka jõuluteenistusel värisevad külmast kõik alates laulukoori lastest kuni teleülekannet tegeva operaatorini, ei ole oodata, et inimesed tahavad teine kord tagasi tulla.»

Kiriku lähedus inimesega algab teinekord pisiasjadest. Kogudusemajas, kuhu üks talguliste seltskond ennast soojendama suundub, on ootamas kohv ja küpsised. Sinise-valgekirjud tassid mõjuvad koduselt ja pisut vanamoodsalt. Aknast avaneb vaade üle sügisnukra põllu metsale, mis arvatavasti jääb juba Läti piirile. Teispool seda mõttelist joont laiub laasi kuni imimhõreda Ruhja kandini välja. Õuelt kostvatest talguliste häältest hoolimata on vaikust lausa füüsiliselt tunda.

Mõisaküla võib omavalitsuste toimetulekuarvestuse järgi lõõpimisi issandast mahajäetud paigaks nimetada. Ometi on linna serval seisvas kogudusemajas rahu, mis laseb aimata vastupidist.

MÕISAKÜLA KIRIK

Ajal, kui isegi küprokmajade hinnad üle miljoni krooni küünivad, on Mõisaküla kogudus pannud pühakoja püsti umbes 2,6 miljoni krooniga.

• Kirik hävis tulekahjus 1983. aastal.

• Hoone ahervarest pärit nurgakivi pühitseti 1995. aastal.

• Peasaali uksed avatakse tänavu jõuludeks, töödeks on plaanitud kulutada veel miljon krooni.

• Peale luteri koguduse tegutsevad Mõisakülas uusapostlik kirik, kristlik nelipühi kirik ja apostlik õigeusu kirik.

Allikas: www.moisakyla.ee