Fotograaf tegutses säravi silmi

Helgi Kaldma Foto: Elmo Riig / Sakala

Liigutav on vaadata Viljandi muuseumis fotograaf Endel ­Veliste tehtud pilte. Kolmandat nädalat on seal üleval tema tööde näitus — niipaljukest kui neid ühte väiksesse ruumi mahub. Väljapanekuga tähistatakse tema 80. sünniaastapäeva ning see on just täna, 27. oktoobril.

Männimäe tee 4, kus «Sakala» toimetus viisteist aastat asus, oli Endel Veliste fotolabori eesruumi aknal kõrge vaskne küünlajalg. Seal süütas ta alati küünla, kui kellelgi oli tähtpäev. Küllap oleks ta selle läitnud ka täna hommikul ja pakkunud kolleegidele proua Evi imelisi küpsetisi. Aga...

Endel Veliste lahkus äkitselt. Varsti saab sellest kurvast sündmusest kümme aastat. Praegu asub «Sakala» kesklinnas ning kes teab, kuhu see vaskne küünlajalg jäi.

Kolleegid süütavad mälestusküünla seal, kus keegi parajasti viibib. Paljud jõuavad tema kalmule.

Veliste-taoliste kiirete tegutsejate kohta öeldakse, et nad on kui õlitatud välk. Ta vinnas vajaduse korral raske fotokoti õlale ja läks. Nii mõnigi sihtkoht ei pruukinud meeldida, kuid sellest ei saa ajakirjanikud hoolida.

Peaaegu alati jäi ebameeldiva kõrval silma ka üht-teist südant soojendavat: heinakõrs, mille kastetilkades heiastus päike, või põnev vanaaegne aken, millest vaatas välja kana. Mäletan imeilusat mustvalget fotot Viljandi kultuurimaja tagaukse trepist, millel olid puust treitud piirded.

Head fotograafid näevad maailma isemoodi ja leiavad pildistamisväärset asjades, millest teised tühja pilguga mööda kõnnivad. Veliste talletas kunstnikuna varju ja valguse mängu.

Oli mustvalge pildi aeg, kusjuures õnnestunud foto ei eeldanud üksnes head pildistamis­silma, vaid ka oskuslikku laboritööd. «Sakala» toimetuse ruumides sisustas  ta väga hea labori ning varem oli loonud labori Viljandi kultuurimajas enda juhitava fotoklubi tarbeks.

ENDEL VELISTE leiud ei jäänud kolleegidel teadmata: käigult naasnud, rääkis ta neist õhinal ja näitas mõni tund hiljem fotosid. Ühe avastuse tegi ta Viiratsi mäelt linna pildistades: Jaani kiriku ning tuletõrjemaja ja raekoja torn paiknesid pildil lähestikku, otsekui ühel joonel. Muidugi jõudis see ajalehe kõrval ka Veliste tehtud albumisse ja teistesse tema kujundatud taiestesse.

Meenub hetk, kui piltnik tuli teatega, et ühelt veokilt on keset Viljandit maha pudenenud sead. Uudis läks lehte ja eritöötluse saanud pilt sai Eesti-Soome fotovõistlusel esikoha. Seda fotot näeb muuseumitoa otsaseinas teiste auhinnakohti saanud tööde, nagu Marju Kuudi ja Tõnis Mäe ühispildi ning Gustav Ernesaksa ja Mart Raua portree kõrval.

Mäletan, missuguste emotsioonidega naasis Endel Veliste Rein Rannapit pildistamast. Ta oli kulutanud muusiku jäädvustamisele palju aega ja mitu filmi ning fotosid vaadates võis lausa kuulda, kuidas pianist mängib.

Muuseumis on vaadata hoopis Gunnar Grapsi efektne esinemine. Foto «Detsibellid» eest pälvis autor toonases Nõukogude Liidus esimese preemia. Mõelgem, kui palju häid fotograafe võis olla riigis, mis hõlmas maakerast ühe kuuendiku.

Ega Veliste jännanud üksnes kuulsuste fotodega, et neid ilmekamaks muuta. Meil kõigil on ajast, mil koos temaga töötasime, pilte kõikvõimalikest hetkedest. Põhjus oli lihtne: film tuli järgmise lehe piltide tõttu ilmutada, kuid seal oli kolm-neli tühja kaadrit. Tema kaamera ette jäid nendel hetkedel enamasti kolleegid ja vahel viitsis ta nendegi fotodega nippe teha.

Kuidas aastakümned on meiega mänginud! Kui noored me — Endel Veliste samuti — olime toonase rajoonilehe valmimise kohas, Viktor Kingissepa tänav 26 tehtud pildil! Paljud on juba toonela teel. Pole enam tedagi, kes neid hetki jäädvustas. Õnneks leidub neid, kes endisaja talletajat mäletavad.

Mälestusnäituse kõnedes öeldi: «Endel Veliste kirjutas Viljandimaa kroonikat.» Sellel väljapanekul jääb silma peamiselt linna areng: ehitatakse spordihoonet ja Oru tänava suurt elamut, raekoja kõrval asuv vana koolimaja on laia lilleklumbi taga niisama nägus kui linnavalitsuse hoone ning skulptor August Vommi «Poiss kalaga» purskas vett nagu selgi suvel.

Vaatasin kodus pilte, mille tagaküljel on initsiaalid E ja V ning aastaarv. Nende seas on Kurgja saun, kus suri Carl Robert Jakobson, mesila ja veski, valged ja hallid luiged, suures plaanis maarjasõnajalg ning valge lumeväli, mida kirjavad võimsa puu okste varjud.

Veliste maastikupiltides kordusid põlised tammed, jässakad vintskete juurtega rannamännid ja laintevahus kivid. Värvilised kivid ilmutas ta isegi meetrilaiusele fotopaberile, et üllatada sellega sõpra. Vähemalt paar suurfotot läks aia taha, enne kui meister rahule jäi.

Õnnelikud võisid olla need, kellele Endel Veliste kinkis enda koostatud ja kleebitud fotoalbumi ainueksemplari. Tal olid üldse hea käsi ja leidlik pea: läks naistel vihmavari katki või tuli kingal konts alt, oli temast abi.

«No milles asi — käime ära,» ütles Veliste, kui toimetus tahtis minna ajakirjanike kokkutulekule, kuid autojuht ei saanud kaasa tulla. Fotograaf istus rooli ja saime kõigest osa.

«AEGA EI ANTA tagasi, ei elus ega surmaski,» on öelnud kirjanik ja kunstnik Siim Kärner Endel Velistet meenutavas kirjutises. Nüüd on temagi olnud juba mõnda aega manalamees.

Teame, et Endel Velistel oli kätt ja silma ning ta soovis saada kunstnikuks. Kummatigi sai temast fotokunstnik. Esimese fotouudise saatis ta toonasele rajoonilehele 1955. aastal, kui töötas Uusnas õpetajana.

Ametikirjades nimetati teda Eesti fotomeistriks. Talle antud Eesti NSV teenelise ajakirjaniku nimetus võib tänapäeval kõlada halvasti, kuid toonagi ei jagatud nimetusi ilusate silmade järgi. Ta on võtnud vastu ka Viljandi aasta isiku preemia.

Olgu nimetused millised tahes, Endel Veliste püsib meie kõigi mälestustes sõbraliku ja hooliva kaaslasena.

Loe ka lk 6