Ma olen vihane!

Liis Aedmaa Foto: Elmo Riig / Sakala

JA VIHALE AJAS mind Viljandi linnavalitsuse seisukoht, et linnal pole võimalik pagulasi vastu võtta. Aga ma olen õppinud, et emotsioon, mida oleme harjunud nimetama vihaks, kaasneb olukorraga, kus tunnen ennast lootusetu, abitu ja jõuetuna.

Täpselt selline käed-rüpes-tunne mind valdabki iga kord, kui kuulen mõtet, et pagulasprobleem ei ole meie mure või meie kohustus. Jah, ilmselgelt ei ole põhiseaduses ega kohaliku omavalitsuse seaduses kirjas kohustust pagulasi vastu võtta, majutada ja aidata. Aga kas südametunnistus ja üldinimlikkus ei peaks mitte kirjatähe suhtes ülimuslikud olema?

Mind ajab vihale suhtumine, mida võiks lühidalt kokku võtta nii: jah, see olukord on tõepoolest kurb, aga meie ei saa sinna midagi parata. Selle asemel, et püüda olukorda poliitkorrektselt ja seaduses näpuga järge ajades lahendada (loe: probleemi endast eemale naabri kapsaaeda lükata), võiks endalt küsida: mida mina – riik, linn, kogukond, inimene – teha saan?