Turismitaludes käib pidu iga ilmaga

Kui seikluspargis eelistatakse köietrikke proovida ilusa ilmaga, siis sellel, kes suvepäevadel üle tiigi köieveo võistlusel kaotajaks jääb, pole mingit vahet, kas taevas lõõskab päike või ladistab vihma – märjaks saab ta igal juhul. Pilt on tehtud Valma puhkelaagris. Foto: Kalle Kütt

Kuigi tänavune suvi nöökis puhkajaid juunis ja juulis kõledate vihmaste ilmadega, nii kuis jaksas, tõdesid turismitalude pidajad, et nende ärile see märkimisväärset jälge ei jätnud.

Viljandimaa nimekamate puhkekohtade omanikud kinnitasid, et nad on oma põhitegevustes ilmariskidest märksa vähem sõltuvad, kui kõrvaltvaatajad pahatihti arvavad. Sombune suvi võib küll mingil määral vähendada üksikute rändurite ja perekonniti puhkavate inimeste hulka, kuid grupiviisi pidutsetakse ja peetakse suvekoole ikka ühepalju.

Pikalt ette

Võrtsjärve pervel tegutseva Valma puhkelaagri ja seikluspargi peremees Kalle Kütt nentis, et firmad ja organisatsioonid on õppinud oma suvepäevi ja laagreid aegsasti kavandama ning see lisab turismitaludele turvatunnet. «Järgmiste suvepäevade toimumiskoha valimine läheb tasapisi lahti juba sügisel. Peamine broneerimine käib veebruaris, märtsis ja aprillis – siis ei tea ju veel keegi, kas suvi tuleb vihmane või mitte, ja ega keegi hakka kehvavõitu ilma pärast üritust ära jätma,» rääkis ta.

Sama märkisid Järveveere puhkekeskuse omanik Taavi Liseiski ja Männiku metsatalu perenaine Ene Sillamaa. Viimati nimetatu tähendas, et ei mäleta lõppevast suvest ühtki broneeringu ülesütlemist. «Seis, mis vaatas kalendrist vastu märtsis, on seni paika pidanud.»

Nagu Sillamaa ütles, on nad oma kompleksi arendades teadlikult mõelnud sellele, et lisaks suvepäevalistele oleks seal hubane ka lastega peredel. Seda hoolimata tõigast, et väikeste seltskondade liikumine on raskesti prognoositav ja seepärast on neile oma teenuseid raskem reklaamida. Teisalt võis Sillamaa viimastele kuudele tagasi vaadates rahul olla: peresid on Männikul peatunud peaaegu kõigil nädalalõppudel.

Rääkides turundusest, rõhutas Kalle Kütt omakorda, et Eesti siseturismis näikse olevat jäädavalt möödas need ajad, kui inimesed sättisid oma teekonda puhtalt looduslike vaatamisväärsuste järgi. Selle asemel otsitakse aina enam aktiivset tegevust ning see sunnib ettevõtjaid loomingulisemalt mõtlema ja huvilistele erisuguseid pakette ette valmistama.

Lisateenused aitavad

Tõsi, just omalaadsete atraktsioonidega kaasneb kehva ilma korral suurem oht, et mõni neist leiab vähe kasutust. Nii näiteks oligi juulis Valma seikluspargi kasutus umbes neljandiku võrra väiksem kui eelmisel paaril aastal samal ajal. Kui ikka puhub tugev tuul ja ladistab vihma, ei teki inimestel tahtmist mitme meetri kõrgusele köiele kõõluma minna.

Sellest hoolimata loovad just lisateenused majutusasutusele identiteeti ja panevad potentsiaalseid kliente kohta internetist otsima.

«Kui sul on maja taga lihtsalt kolm kämpingut ja ilus vaade, pole mõtet imestada, miks keegi sinu voodisse magama ei tule. Võtmeroll on lisateenustel ja meelelahutusel,» kõneles Kalle Kütt.

Tema sõnul on Valma hea näide sellest, kuidas sihipärane ja hingestatud töö võib kõrvalise kolkaküla mõne aastaga Eesti olulisemate suviste turismisihtpunktide nimistusse viia. «Oleme siin tegelnud teadlikult sellega, et pakkuda inimestele mitmekesist tegevust, ning see on hakanud vilja kandma. Praegu käib nelja kuuga meie õuelt läbi 7000–8000 inimest. Lisaks loomulikult need, kes naabrite juures peatuvad. Kui see pole turismipiirkond, siis ma ei tea, mis on.»

Küsimusele, kui tasuvaks ärivaldkonnaks võib turismi Kesk- ja Lõuna-Eestis pidada, vastasid kõik kolm ettevõtjat justkui ühest suust, et juba ainuüksi Eesti asukoht maakaardil näitab ära, et suurt rikkust pole mõtet sellest sektorist püüda. See pole siin päikeseline Hispaania. Napi nelja kuuga tuleb anda endast maksimum ja selle varal ka talvehooaeg üle elada.

Küll aga nentisid nad, et sissetöötatud asutused püsivad praegustes majanduslikes oludes kenasti vee peal ega pea tingimata valdkonnaväliseid tegevusi lisatulu teenimiseks välja nuputama.

Ene Sillamaa oletuse kohaselt võib alustajatel olla ehk rohkem eksistentsiaalseid küsimusi, aga kui sa oled juba 15 aastat oma aega ja raha ühe koha ülesehitamiseks kulutanud, ei teki enam küsimust, kas peaks uksed kinni panema ja midagi muud tegema. «Ausõna, ma naudin seda tööd,» lausus ta.