/nginx/o/2010/10/01/442252t1h105d.jpg)
Nikolai Gogoli «Surnud hingedes» tellis üks tegelaskuju ajalehte — «ainsat, mis valitsust veel avalikult kiita julges».
Repliik: Saadik on loll
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et kirjaniku kaasajast saadik pole just palju muutunud. On üpris levinud, et meediat süüdistatakse kroonu ees koogutamises, ning tüüri juures olijaid toetada pole popp.
Vastupidi: mida lähemale jõuavad valimised, seda enam riskib mõne koalitsioonierakonna mõtteviisi jagaja üldsuse hukkamõistuga. Hakkavad ju isegi neli aastat võimul olnud parteide poliitikud valimiste eel umbisikuliselt hurjutama, et riiki juhtides on tehtud vigu.
Lugesin hiljuti kommentaariumist mõtet, mis taunis ajakirjanike kommet rääkida üldistest teemadest, vältimaks konkreetseid poliitilisi süüdistusi. Mõte olnuks igati õige, kui seda ei oleks saatnud arvamus: «Peaasi et omasid ei puututa.»
On tõsiasi, et omad ongi omad just sarnase mõtteviisi tõttu ning erimeelsusi tuleb neil ette harva. Kui ajakirjanikul kellegagi seisukohad ühtivad, kas ta peaks need siis maha salgama?
Kindlasti on rahvalikum öelda, et Viljandisse tehtav riigigümnaasium on saatanast, mõne valla volikogus istuvad tropid ning kõik riigikogulased on paksud südametunnistuseta jõmmid. Ehk peab maailmavaadet asendama käibekirumisoskus?