Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/09/07/14053395t1hdd87.jpg)
/nginx/o/2015/08/25/4418975t1h75f1.jpg)
JA ONGI KOOL jälle ukse ees. Kes ahmib veel kõrvetavaid päikesekiiri, kes naudib vanaema pannkooke, kes otsib juba poelettidelt uut kingapaari ja koolikotti.
Ka lasterikkad pered on kooliootuses. Nii mõneski alustab haridusteed mitu plikatirtsu või koolijütsi, ehk koguni pereema või pereisa.
Nädalapäevad tagasi korraldas Eesti lasterikaste perede liit heategevuskampaania «Lapsed kooli». See oli siiras algatus, mille eesmärk oli aidata suurperedel leevendada koolialguse survet pere eelarvele. Kuuel päeval oli 30 Eesti kaupluses kõigil inimestel võimalik head teha. Nüüd rikastab 53 814 mitmesugust koolitarvet algaval õppeaastal meie laste koolikottide sisu.
LASTERIKKAS PERES on põhirõhk sõnal «jagamine». Nüüd jagatakse omavahel ka neidsamu värvipliiatseid, guaššvärve, sirkleid ja kalkulaatoreid, mida head inimesed annetuskärudesse poetasid.
Jagada saab paljut muudki: rõõmu, muret, vastutust, armastust... Harvad pole juhud, et kord abisaaja rollis olnud pere saab ise andjaks. Jagamine ongi kui üks püksisäär. Teine säär on andmine. Üks ilma teiseta pole ju võimalik.
Jagada saab – ja võiks senisest enam – ka koolis. Kurb on näha, kuidas needsamad värvid, paberid ja liimid rändavad vaid poolenisti kasutatuna kevadel kodu poole. Ehk oleks abiks, kui kool teeks tarvikute soetamiseks ühistellimuse ja koguks vajamineva raha vanematelt kokku. Nõnda saaks säästa hulga raha ja ühtlasi õpetada lastele säästlikku tarbimist.
VÕIME TEEMALE läheneda ka retooriliselt: ise need lapsed sünnitasid, ise nende eest ka hoolitsed seni, kuni neil kael kannab. Tegelikult see ju nõnda ongi. Hoolitsetakse kogu südamest ja armastusega, omal moel ja oma väärtuste põhiselt. Sageli vanemana oma salaunistusi kõrvale jättes, vahel rampväsinu ja tülpinuna.
Hoolima peaksid ka riik ja kogukond. Üks võimalik viis on välja töötada teenusepaketid ja eri taseme toetused – ikka vajaduspõhisust arvesse võttes. Tasuta koolilõuna, töövihikud ja sõidusoodustus kutsekooli noortele on suur abi igale toetust vajavale perele.
On rõõm, et uue aastanumbriga saabub uus ajajärk ka laste- ja peretoetuste süsteemis. Sõnastatud on lasterikka pere mõiste, mis seni oli hägune ja mitmeti tõlgendatav.
Küsimust tekitab pigem see, kas viis eurot lisasissetulekut iga lapse kohta kuus on piisav. Tõsi, see võimaldab senisest tihedamini osta kümme pakki piima, kuid lasterikkale perele oleks enam abi koolialguse toetusest, mida aastaid tagasi sootuks kärbiti.
Suurperel tuleb oodata aastani 2017, mil riiklik toetus tõuseb märkimisväärselt. Siis ei saa seda enam mõõta piimapakkide, vaid huvialaringide ja kvaliteetse spordivarustuse järgi.
TEGELIKULT AGA EI sünni lapsed peredesse mitte sellepärast, et valitsus või mõni muu organisatsioon selleks raha annab. Lapsed sünnivad ikka hoolimisest, ühistest väärtustest, armastusest ja kahe inimese lõimunud otsusest. Rikkus ei seisne ju rahapatakas, olulisim on miski muu.
Needsamad lasterikkad on kui Eestimaa põlisrahvas: kohe kuidagi ei haara oma seitset väänikut ega põruta läände uut õnne otsima. Õnn on siinsamas koduõuel ja on äraütlemata tore, kui seda märkavad ka teised meie ümber, olgu selleks siis siiras huvi või heategu, mis tulnud südamest.