Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)
/nginx/o/2015/08/21/4406151t1h83cf.jpg)
Kui aus olla, siis mingit kavatsust Evelin Ilvese raamatut «Kirju» lugeda, veel vähem seda endale osta, mul ei olnud. Kui see sattus mulle pihku nii-öelda tööülesandena, mõtlesin, et miks ka mitte.
Lugemine oli vastupidi loodetule päris vaevaline. Arvasin naiivselt, et raamatust tuleb välja kas või mõnigi Evelin Ilvese siiras tahk; et ta selgitab tagantjärele neid tegusid, millega presidendi abikaasana jutuainet andis. Või räägib lihtsalt mõne inimlikult huvitava seiga ajast, mil ta elas (riigi lihtkodaniku pilguga vaadates) põnevat ja võimalusterohket elu. Aga ei midagi sellist. Kaante vahele on koondatud enamasti dotseerivad artiklid, mis on juba ajakirjanduses ilmunud, ning nende vahele põimitud kirjastaja Epp Petrone tehtud mittemidagiütlev intervjuu.