Omanik asus kaua tühjalt seisnud villat ellu äratama

Ehkki villa Dolli tänavapoolsel küljel ripub praegugi silt, mis teatab, et kinnistu on müüa, on omanik kaotanud lootuse ostja leida. Monteeritud pildi parempoolne osa näitab, milline nägi häärber välja kahe maailmasõja vahelisel perioodil. Foto: Marko Saarm / Sakala, Jaan Riet / Viljandi muueum

Viljandi südalinnas Vene ajal punaarmeelaste räsida olnud ja pärast seda ligi kaks kümnendit tühjalt seisnud villa Dollile terendab lõpuks ometi uue elu lootus.

Jakobsoni tänaval, otse kultuuriakadeemia peahoone kõrval asuv imposantne hoone kuulub osaühingule Meavor. Selle ainuomanik, mitmes Euroopa riigis metsaäri ajav Raul Orav rääkis Sakalale, et on püüdnud juba tükk aega lagunevale kinnisvarale ostjat leida, kuid nüüdseks on temas juurdunud veendumus, et praeguses seisukorras ei taha seda maja talle meelepärase hinnaga keegi soetada. Seepärast küsis ta hiljuti ise linnavalitsusest projekteerimistingimused ja alustas ettevalmistusi, et renoveerida villa elu- ja ärihooneks.

Tähtis omanikule ja linnale

«Mul tekkis teiste äride kõrvalt vaba aega ja tundub, et seda oleks mõistlik majaga tegelemiseks kasutada,» märkis Raul Orav ning kinnitas, et on villa Dolli trööstitu seisukorra pärast end juba mõnda aega halvasti tundnud. «Annan endale aru, et see pole tähtis ainult mulle, vaid kogu Viljandile,» lausus ta.

Omaniku sõnul sõltub hoone edasine käekäik paljuski sellest, millised kohustused otsustab muinsuskaitse mälestisena arvel oleva maja renoveerimisel kehtestada. Kui need ei kujune kontimurdvaks ning klapivad äriplaaniga, loodab ta ehitustööd tuleva aasta kevadel käima panna.

Ühtlasi rõhutas Orav, et enne seda tahab ta saada kindlustunde, et uutele elupindadele leidub piisav hulk potentsiaalseid üürnikke või ostjaid. Ettevõtja ei ajanud tagasi, et esmajoones peab ta silmas akadeemia tudengeid ja õppejõude, kellele korter koolimaja kõrval võiks olla eriti mugav lahendus. «Huupi ehitada ma ei taha. Olen seda kunagi Arkaadia aias teinud ja kõrvetada saanud. Nüüd tahan eelkokkulepped sõlmida.»

Hea idee ennekõike

Küsimusele, kas suure hoone kordategemiseks raha jagub, vastas Raul Orav, et see on teisejärguline teema, sest raha on maailmas küll ja küll. «Kui idee on hea ja huvilised olemas, leidub kindlasti ka lahendus finantseerimiseks,» kostis ta.

Linnavalitsuse juhtivarhitekti Leelo Saare meelest on ettevõtja plaanid igati kiiduväärsed ning omavalitsus püüab nende teostumisel toeks olla. Saar avaldas kahetsust, et Viljandi kesklinnas leidub endiselt palju tühje või pooltühje suuri maju, mis vääriksid oma ajaloolise pärandi ja toreda arhitektuuri poolest märksa paremat saatust.

Seda, kui keeruliseks võiks häärberi elluäratamine osutuda, ei söandanud Saar ennustada. «Vanale uut funktsiooni anda on alati keeruline, aga ka põnev. Igal juhul ootame huviga.»

Rääkides Jakobsoni 8 asuva villa Dolli tähtsusest linnapildis, lausus juhtivarhitekt, et see on tõepoolest kaalukas maja, sest see on linna kõige tihedama liiklusega ristmikult hästi vaadeldav. Teisalt pidas ta kõnealuses kandis veelgi põletavamaks küsimuseks seda, mis saab üle tänava jäävast niinimetatud aadlipreilide pansionaadist, mis on mõõtmetelt mitu korda suurem ning ootab samuti senisest tegusamat peremehekätt.

Kurvad aastakümned

Võluvalt voogavate vormidega juugendlik villa Doll valmis 1910. aasta talvel. Selle lasi oma pojale ehitada praost August Westrén-Doll. Sealt pärineb ka rahvasuus seni kasutusel olev hüüdnimi.

Kunstiloolase Liis Alliku sõnul pole huvitaval kombel seniajani kindlalt teada, kes on villa projekti autor. Kaudsete andmete põhjal on selleks peetud mitut omaaegset Moskva arhitekti. Samas on viidatud ka Eesti rahvusliku arhitektuuri suurkujule Karl Burmanile.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli hoone sõjaväe käsutuses ning tol perioodil said paljud selle põnevad arhitektuurilised detailid nii interjööris kui eksterjööris tugevasti kannatada. Hästi ei ole ehitisel läinud ka pärast Eesti vabanemist. Esmalt läks lagastatud maja Kaitseliidu kätte, aga et vabatahtlik kaitseorganisatsioon seadis end peagi sisse hoopis linna servas, jäi hoone ilusatest ideedest hoolimata korda tegemata.

Nii asuti pärast sajandivahetust varale uut omanikku otsima. Samal ajal sai tühi maja mitu korda põlengutes kannatada.

Pärast mitut nurjunud oksjonit ostis osaühing Meavor 2010. aastal esindusliku villa pelgalt 16 000 euro eest, mis on praegusel ajal maakonnakeskuses nigelamat sorti ühetoalise korteri hind. Halvimast päästis maja see, et uus omanik sulges aknad ja uksed vineertahvlitega ning parandas katuse.