Kommentaar: Kodus elamine säästab riigi rahakotti

Selles loos on juttu perekonnast, millel on tragi ema ja hoolitsev isa, aga on ka palju halvemini toime tulevaid peresid. On mehi, kes on koduukse oma selja taga lõplikult sulgenud, sest haige lapse kasvatamine on liiga raske ülesanne. Ema jääb oma muredega üksi, aga süda ei luba last hüljata ja riigi hoolde anda. Nii ta võitlebki seni, kuni jõudu vähegi jätkub.

Kui sügava puudega inimene on saanud täisealiseks, ei näe seadus peale napivõitu pensioni talle ette mingit abi. Ametnikel pole aimugi, kui palju pidevat abi vajavaid  inimesi on, sest puudega inimeste hulka liigituvad nii need, kes ei saa isegi igapäevatoimingutega hakkama, kui ka need, kes käivad täiskoormusega tööl.

Üks kriteerium võiks olla see, kui inimene on puudega lapseeast alates. Siiski ei saa selle määratlusega piirduda, sest rängad tervisehädad võivad tekkida ka hiljem.

Kui kodus elav sügava puudega inimene saab pensioni keskeltläbi üle kahe korra vähem, kui maksab koht hooldekodus, kus tema eest tasub riik, on majanduslik kokkuhoid ju päris suur. Pakkuda aastas kas või kaks nädalat tasuta või väikese tasu eest kohta sobivas hooldekodus ei ole liiga palju ega liiga kallis.

Samuti pole päris õige öelda, et siis, kui vanemad või teised lähedased enam ei jaksa, paigutatakse haige hooldekodusse. Puht inimlikult (ja tuletan taas meelde — ka materiaalselt!) oleks õige toetada puudega inimese kodus elamist nii kaua, kui on vähegi võimalik. Mitte sõnade, vaid tegudega.