Repliik. Nii ei peaks olema

Merlin Kuld Foto: Marko Saarm / Sakala

​Nägin paar päeva tagasi und, mis jäi selgelt meelde. Olin unenäos sõprade ja sõbrannadega laagris. Veetsime mõnusalt aega, kui helises mu telefon. «Ta viidi kopteriga Rootsi haiglasse,» ütles isa. Mu vend oli sattunud autoavariisse. Joobes juht oli talle suurel kiirusel otsa sõitnud ja tõenäosus ellu jääda oli minimaalne. Nutsin ülejäänud kolm laagripäeva ega suutnud kellelegi rääkida, miks. Hakkasin isegi Jumalasse uskuma – eks sõpru tunned ikka hädas. 

Ärkasin öösel kell neli, silmad märjad. Mõistsin, et see oli ainult uni. Kontrollisin, kas vend on ikka kodus. Oli küll. Kõik oli hästi. Praegu on kõik hästi. Lubasin endale, et hommikul ütlen vennale, kui armas, tore ja hea ta on. Siis ta vähemalt teab.

Seniajani pole ma neid sõnu lausunud ja kardan, et ei lausugi. Ma pole kunagi ühelegi pereliikmele midagi niisugust öelnud. Me lihtsalt ei ole selline perekond ja eestlased teatavasti ongi külmad. Loll vabandus, eks ole?