ÜLESKUTSE: Meil kõigil on põhjust endasse vaadata

Kahtlemata olen teinud vigu, mida ei suuda endale andestada ja mida teised ei saa mulle andeks anda. Üritan siiski selle poole püüelda, heastada hingepiin, mida olen valmistanud teistele, ja andestada neile, kes on minu vastu eksinud. Teha iga päev midagi, et saada paremaks.

Ma ei usu, et leidub neid, kes näevad tagasi vaadates vaid veatut elu.

Küllap teab iga inimene sisimas, mida on teinud halvasti ja mida hästi. Tugev on see, kes suudab minna peegli ette ja tunnistada: ma ei saa iseendaga hakkama, ma pole selline, nagu tahaksin; ei suuda kasvatada lapsi nii, nagu olen unistustes ette kujutanud; ei tee tööd nii hästi, kui suudaksin; ei ole kõige parem sõber; ei muretse ühiskonna valu pärast nii palju, kui peaksin, ega võta olukorra parandamiseks midagi ette.

Kes suudab endale sellest aru anda, on inimene suure algustähega. Võib-olla saab talle harjumuseks hinnata ennast ausalt ja ta mõistab, et iga tegu mõjutab vähem või rohkem kogu maailma. Vaid niisugusena on ta võimeline võtma vastutust ning väärib selle eest austust.

Täiuslikku inimest pole võimalik leida, aga tunnustagem neid, kes vähemalt püüdlevad täiuse poole — tehes iga päev midagi, et meil kõigil oleks parem, luues eeldusi, et homne oleks helgem.

Kui näed kedagi niisugust, ütle talle aitäh. Julgusta teda edasi võitlema, anna talle teada, et tal on mõttekaaslasi. Naerata talle sõbralikult. Vähenõudlikule, kuid endast palju andvale inimesele on seegi väga suur asi.

Ehk on meile abi ka sellest, kui lepime kokku, et püüame nüüdsest peale väärtustada elu, hoolitseda oma keha ja vaimu eest, armastada ja austada ühiskonna kõige kaitsetumaid — lapsi ja eakaid, pidada lugu teiste inimeste eesmärkidest, usust ja veendumustest, teha teistele seda, mida soovime tehtavat endale, olla aus, usaldusväärne, kohusetundlik ja väärikas.

Kutsun teid üles püüdma saada paremaks. Kui muutume ise, muutub varem või hiljem ka meie ümbrus! Üks kõigi ja kõik Eesti eest!