«MOSKVASSE! Moskvasse! Moskvasse!» Nii avab Ugala homme oma uue hooaja. Tšehhovi «Kolmel õel» pole iseenesest ju midagi viga. Nalja teeb vaid lustlik paralleel Ugala Teatri sihtasutuse nõukogu esimehe Jaak Allikuga, kes soovib Moskvasse kultuuriatašeeks minna.
Jaanika Kressa: Miks on vaja musta kasti?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paari päeva eest viskus Allik talle omase kirglikkusega dzotile, põhjendades pikalt, miks Ugalale on vaja ehitada must kast. Muidugi oli tema jutt seegi kord tavaline demagoogia. Kuid miks reageeris sihtasutuse esindaja, sama teatri mitmekordne juht, maakonnalehe juhtkirjale nii valuliselt?
Muidugi mitte sellepärast, nagu ta ei teaks, kas lehe arvamusküljel tohib avaldada arvamust või mitte. Põhjus selgus juba samal päeval, kui «Postimehe» ja «Sakala» veebiväljaannetest jooksis läbi uudis, mis teatas, et Allik kandideerib Eesti kultuuriatašeeks Moskvasse.
Tule, taevas, appi! Mees, kes poole aasta eest «Eesti Päevalehes» Vladimir Putinit ja Dmitri Medvedevit ülistas ning Eestit Desdemonaks ja Venemaad Othelloks nimetas!
ALLIKU SEEKORDNE kirjutis teenis korraga kahte eesmärki. Ministeeriumi tuleb hoida illusioonis, nagu muretseks sihtasutuse nõukogu esimees lakkamatult oma sihtasutuse hea käekäigu pärast. Samas on hea, kui inimesed seostavad teda pigem Ugala pärast muretsemisega kui meenutavad tema tippkommunisti karjääri.
Allik ei suuda üllatada. Selleski pole midagi uut, et ta opositsioonis olles koalitsiooni kirub. Kuid kas Eesti kaalub tõesti võimalust saata Moskvasse meid esindama inimese, kelle sõnul Venemaal puudub tsensuur ja Anna Politkovskaja raamatud ei huvita inimesi?
Huvitav oleks muidugi teada, kes on teised kandidaadid. Meil ei tohiks olla puudust sobivatest inimestest, kel on sidemeid nii Eesti kui Vene kultuuriruumis, kes on päritolult ehk venelasedki, ent ometi sügavalt lojaalsed Eesti Vabariigile. Inimestest, kes suudavad vahendada kahe rahva tegelikku kultuuri.
MIS PUUDUTAB Jaak Alliku suurt muret Ugala teatri pärast, siis võin talle lahkesti meelde tuletada, et tähtsaim on teatris siiski näitleja. Näitlejaid ei asenda ükskõik kui suur hulk uusi saale, keerlevaid ja pöörlevaid rattaid, abipersonali ja muud sahkermahkrit. Nii on see alati olnud ja on ka edaspidi.
Näitlejateta ei saa luua ega esitada professionaalseid lavastusi, rikastada rahvuskultuuri ning hoida ja edendada kultuurimõtet ja keelt. Just sellised eesmärgid on Ugala Teatri sihtasutus endale seadnud.
MIS ON SAANUD Ugalast, mis oli kunagi legendaarne oma hea ansamblimängu poolest?
Olen näinud palju väga häid etendusi Ugala praeguses väikeses saalis, mis Jaak Alliku jutu järgi justkui kunagi kusagile kõlvanud pole. Mingi uus masin ega kast ei puhu ometi teatrile kui elusale organismile sisse uut hinge!
«Millele tugineva ja kui vankumatu isikliku autoriteedi Medvedev saavutab, seda näitavad lähemad paar aastat. Igatahes on ta öelnud oma valimiseelses programmkõnes, et kui Venemaa tahab saada tsiviliseeritud riigiks, siis peab ta kõigepealt saama õigusriigiks ning et riik saab tänapäeval eksisteerida vaid vabas infoväljas, mille lahutamatu osa on mõjukas ja sõltumatu meedia,» kirjutas Allik käesoleva aasta märtsis.
NII NAGU väikerahval tuleb alalõpmata valida halva ja vähem halva vahel, oleks turvalisuse huvides muidugi parem, kui Jaak Allik jääks edaspidigi kodusesse Viljandisse. Kas või linnavolikogu juhtima. Parem, kui ta ehitaks Ugalale uusi musti kaste, niipalju kui tahab.
Kui ministeeriumil tuleb aga ikkagi pähe mõte just Jaak Allik Moskvasse saata, võiks too enne vähemalt saatest «Tõehetk» läbi käia.