Juhtkiri: Kõik on halvasti

Viimasel paaril nädalal ajalehtedesse, internetti ja rääkivasse meediasse jõudnud uudiseid kokku võttes tekib tunne, et Eestis pole enam miski hästi.

Aasta tagasi peaaegu kõigis valdkondades valitsenud optimism on asendunud lauspessimismiga.

Vähe sellest, et majandus käib alla ja valitsus on tõsises hädas riigieelarve tulude poole kokkusaamisega, põldudel ähvardab lainetav vesi maamehed viljasaagist ilma jätta. Inimeste väljaminekud kasvavad, kuid sissetulekud tõotavad jääda senisele tasemele.

Kõrvalistes maakohtades elavad eakad sajatavad sotsiaalministeeriumi, sest too tahab kokkuhoiu huvides lõpetada pensionide kojuviimise. Otsa ei paista tulevat ka vabadussamba ehitamisega seonduvatele probleemidele.

Nagu sellest veel vähe oleks, annavad piiritagused uudised ainest juttudele Eesti julgeolekut kummitavatest ohtudest. See omakorda on poliitikute ja ärimeeste seas valla päästnud sõnasõja Eesti viimase aja välispoliitiliste sammude mõistlikkuse üle.

Kuhu ka ei vaataks, ikka torkab silma mõni väike või suur konflikt. Mis lahti on?

«Sakala» meelest on ebameeldivate uudiste domineerimine tingitud suuresti sellest, et Eesti ühiskond on end pikal ja stabiilsel majanduskasvul ära hellitada lasknud. Nüüd, kui on tulnud esimesed tagasilöögid, kiputakse laskuma teise äärmusse ja nägema tonti isegi seal, kus seda tegelikult pole. See aga röövib kindlustunde ja usu paremasse tulevikku.

Kindlasti on oma süü ka ajakirjandusel, kes mõnikord tühisevõitu halbu sõnumeid rindeteadetena serveerib.

«Sakala» leiab, et tegelikult pole midagi katastroofilist lahti ei majanduses ega teistel elualadel. Jah, raskemaks läheb tõesti, kuid see ei tähenda riigi kokkuvarisemist. Eesti saab hakkama ega pea lähiajal kartma ka agressiooni väljastpoolt.

Tähelepanelikkus ja ettevaatlikkus aitavad ebameeldivusi vältida või leevendada. Paanitsemisest pole aga mingit kasu.