Evald Raidma hindab rahu ja vaikust

Puhkusest rääkides mainib muusik Evald Raidma, et talle meeldib Fred Jüssi soovitus molutama ehk mitte midagi tegema õppida. «Tavaliselt seda ei osata. Nüüd, arvan, olen selle korralikult selgeks saanud.» Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

​Kui Evald Raidma meiega Valgamaal asuvasse Aakre rahvamajja kohtuma tuli, oli seal suviselt vaikne. On puhkuste aeg. Ka Raidma naudib puhkust ning, mis kõige tähtsam, rahu ja harvu vaikusehetki, mida ta eluaegse muusikuna üha enam hindama on hakanud.

Surudes alla pisikest piinlikkusetunnet oma muusikavõhiklikkuse pärast, alustan algusest. Küsimusele, kellelt ta on musikaalsuse pärinud, ei oskagi Evald Raidma kohe vastata. Eks ikka juurte juurest ole see tulnud ja juured on tal Viljandimaal Vastemõisas.

«Isapoolses suguvõsas oli küll muusikuid, mõni koorijuht, aga need olid kõik kaugemad sugulased,» püüab Raidma meenutada. «Päris meie peres? Ema ja isa laulsid Viljandis segakooris Koit ning isa mängis natuke kitarri ka – seda Vene seitsmekeelelist.»