Oktoobri lõpul tulevad eesti-ukraina tulefolki viljeleval Svjata Vatral välja uus CD ja DVD «Zillja Zelenen’ke». Samal ajal jõuab kinodesse ka tunnipikkune dokumentaalfilm «Püha tuli», mis kajastab bändi seiklusi Karpaatides.
Lõimumine elus ja kunstis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Svjata Vatra, mis tõlkes tähendab püha tuld, on toonud eesti folgimaastikule uue mõiste — «tulefolk». See muusika sütitab igaühes peituva hõõguva söe ühiseks suureks leegiks. Bändi liider Ruslan Trochynskyi armastab enne kontserdi algust publikule öelda: «Põleme koos!»
Haljendav rohi
Svjata Vatra on põlenud juba viis aastat ning tulest on läbi käinud mitu andekat muusikut, sealhulgas Silver Sepp ja Sandra Sillamaa. Peagi ilmuv kolmas album «Zillja Zelenen’ke» tähendab ukraina keeles haljendavat rohtu. See võtab kokku ansambli viis tegutsemisaastat.
Kõige uuemad on plaadi nimilugu ja «Lety ptah». Teised palad on kõlanud juba esimesel või teisel plaadil, kuid teinud aastate jooksul läbi põnevaid muutusi, saanud vunki juurde ja löönud uuesti loitma.
Kuulates tekib tunne, nagu ei istukski sa kodus diivanil, vaid viibiksid kontserdil. Muusika haarab kaasa ja tekitab vastupandamatu tahtmise tantsida. Meenuvad hetked, mil olen ansamblile rahvamassis kaasa elanud. Tajun taas tulisust ja temperamentsust, millega bänd rahva laulma ja tantsima paneb.
«Poiss nagu ponks» on läbi aegade olnud minu lemmikuid. Lugu on aastatega palju arenenud. Just selles tõusevad hästi esile vikati huvitav kõla ning võimalused löökpillina. Pala räägib armastusest, pere loomisest ja unistuste täitumisest.
Südamelähedased on ka «Esimene, mida ma», mille muudavad huvitavaks eestikeelne pealkiri, ukrainakeelsed sõnad ja loo lõpus olevad soolod, ning «Ristmik nagu sild». Selle laulu rahulik algus läheb järjest tempokamaks, et siis korraks hoog maha võtta ja lõpetada viimaks tõelise tulevärgiga.
Uus lemmik on teadagi plaadi nimilugu «Zillja Zelenen’ke», mille hoogne algus ja rütm panevad kaasa elama ja laulma ka inimese, kellel pole ukraina keelest aimugi.
Viie pillimehe koostööst õhkub tulist meesenergiat ja kahe maa muusika moodustab segunedes terviku. Svjata Vatra püüab vana säilitades ja eri kultuure ühendades luua helisilda mineviku ja tänapäeva vahel. Peale tempokate ukraina rahvaviiside kõlab plaadil mitu eesti rahvamuusikast inspireeritud pala, millele ansambel on teinud põneva seade.
Kirss tordil
Tavaline ei ole ka instrumentide kooslus: kokku on sobitatud tromboon, torupill, akordion, parmupill, vikat, viled ja trummid. Paljudele võib tulla üllatusena, et koosseisus ei ole kontrabassi ega basskitarri.
Nende järele polegi tõtt-öelda vajadust, sest ansambli kaks trummarit on oma ülesannete kõrgusel.
Uue CD-ga kaasas olevale DVD-le on jäädvustatud mullu Viljandi pärimusmuusika festivalil ülesvõetud esinemine. See on justkui kirss tordil.
Pärimusmuusika festivalil antud kontsert on üles võetud otse enne seda, kui ansambel istus bussi, et sõita Rumeenia-Ukraina folkekspeditsioonile Karpaatidesse.
Kui plaat suudabki ehk jätta kuulaja veel diivanile istuma ja muusika taktis jalga kõpsutama, siis DVD ei jäta kedagi külmaks. Videost kiirguv tulisus suudab sütitada ka juba kustuma hakkava söe.
Peale kontserdi on DVD-l kolm muusikavideot ja filmi «Püha tuli» treiler.
Video on endale saanud «Zillja Zelenen’ke», «Poiss nagu ponks» ja «Piimanaiste polka».
Tunnipikkune dokumentaalfilm valmis režissöör Erik Norkroosi kaheaastase töö tulemusena. «Püha tuli» jutustab ukraina muusiku Ruslan Trochynskyi romantilise Eestisse elama asumise loo, pajatab nelja eesti mõttekaaslasega loodud ansambli Svjata Vatra sünnist ning selle tähendusest eesti ja ukraina rahvamuusikale. Linateos räägib lõimumisest nii elus kui kunstis.
UUS
Svjata Vatra dokumentaalfilmi, CD ja DVD esitluskontsert on eeloleval reedel Viljandi pärimusmuusika aida suures saalis.
• Dokumentaalfilm «Püha tuli» annab ülevaate Ukraina muusiku Ruslan Trochynskyi romantilisest Eestisse elama asumise loost ning siin koos nelja mõttekaaslasega loodud tulefolki viljeleva Svjata Vatra sünnist.
• Suur osa võtteid tehti 2009. aasta suvel ansambli folkekspeditsioonil Karpaatides — vaataja ette jõuavad nii tulised möllud kohalikes kodudes kui ülesastumine ootamatult lõppenud Svirzi festivalil.
Allikas: Svjata Vatra