Kui õnnestuks tabada soove täitev kuldkalake

OTSUSTASIN mõnda aega elada Ameerika Ühendriikides Rye Brooki nimelises linnakeses, mille elanike arv küünib kümne tuhandeni. Rye Brook on hubane elupaik, kus on uskumatult mõnus jalutamas käia — Eestis tundus see ajaraiskamine.

Elukeskkonna muutus on teinud korrektiive mu väärtushinnangutes. Naudin olematutel kõnniteedel kolamist. Sõiduradadel liikuda on siin turvaline. Liikluses ei kohta närvilisust. Helkuri puudumine ei ole patt. Karta pole ka luuravaid roheveste.

Rahu ja heatahtlikkust õhkub nii loodusest kui möödujaist. Kohalikud elanikud pole kitsid siira kiitusega. Minust sai üleöö maailma ilusaim, andekaim ja parim inimene.

Linn, kus elan, on mattunud rohelusse, kus siblib mitmesuguseid asjamehi, keda võib jäädagi imetlema.

Mitut liiki oravate sajad terased silmapaarid näivad koostavat möödujate sammureipuse pingeridu. Teistest enam hakkab silma halli kasuka kandjaid, vähem näeb musti iludusi. Sõbralikes suhetes olevad liigikaaslased justkui matkiksid siinsete inimrasside kooslust. Harvem kohtab vööt­oravaid: nemad eelistavad turnimisele kindlamat pinnast ja privaatsust.

Koiottide ja skunkide kohta liigub palju jutte. Koiott ehk preeriahunt paistab olevat siinsetest asukatest ainus, kes tuleks ühiskonnast isoleerida. Justkui paadunud kurjategijat, on tedagi lootusetu ümber kasvatada.

Kuu aega tagasi pures üks mainitud isend hoovis mängivat last, kelle elu küll päästeti, kuid tagajärjed olid rasked. Lapsi ei julgeta koiottide pärast isegi koduaeda järelevalveta jätta.

MÕTISKLUSED toovad mind sageli Eestisse. Kodumaal ei ole küll koiotte, kuid elukeskkond pole ikkagi turvaline. Üldlevinud väärtushinnangud teevad suuremat laastamistööd kui preeriahundid.

Valitsemiskeskne rõhuasetus muudab ühiskonnakorralduse vildakaks. Riigieelarve tasakaalu inimsaatustest kõrgemale seadmine tundub rahva suhtes ebaõiglane.

Õõvastav on vaadata otsustajate kasuahnust ja hoolimatust toimetulekuraskustesse sattunud kaaslaste suhtes. Ministri seisundi pensionäri omast 20 korda kõrgemalt väärtustamine muudab nõutuks.

Eestis on palju neid, kes peavad hakkama saama piskuga. Vaadates summasid, mida eraldatakse erakondadele, eripensionide saajaile, esinduskojas askeldajatele, taastuvenergiafirmadele või energiaagentuurile, tundub toimetulekuraskustesse sattunute olukord olevat ebaõigluse musternäide.

Kui oleks võimalik, sooviksin kuldkalakeselt Eestis levinud hoiakute muutumist. Asendaksin need minu praeguses elukohas kehtivatega. Hoolivus, empaatia ja õiglus peaksid olema ka minu kodumaal rohkem hinnas.