Kuigi puravike ja teiste hästi tuntud seente uputus on läbi saanud, leiab kergest öökülmast hoolimata nüüdki pannile ja purki passivaid kübarakandjaid.
Mööduv seeneaasta jätab endast erilise mälestuse
16. oktoober 2010, 11:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mükoloog Kuulo Kalamees vaatas seeneaastale tagasi ja nentis, et kevad oli väga saagivaene ning suvigi algas kehvasti, vaid mõnel pool võis leida palju kukeseeni.
«Suve lõppu ja sügise algusesse jäänud seenehooaeg oli aga rikkalik ning eriline,» lausus ta. «Mina käisin septembris Vormsil ja Põhja-Eestis ekspeditsioonil. Seal, nagu tänavu paiguti mujalgi Eestis, oli seeni lausa hobusekoormate viisi.»
Seeneteadlase andmeil leidus eriti palju kuuseriisikaid. Hobiseenelised rõõmustasid ühtlasi puravike erakordse pealetungi üle.
Haruldased seened
Mükoloogi andmeil satuti ka harulduste peale, näiteks leiti Põhja-Eestis paarist kohast aedadest Raveneli peniseent. Paljudes paikades märgati selliseid seeni, mis tavaliselt näitavad end harva, näiteks safransirmiku aedteisendit, hiid-lehtervahelikku, hiidmuna ja sinipäkka.
Tänavusele aastale iseloomulikuna võib Kalamehe sõnul nimetada, et väga paljud seened olid ussidest puutumata, eeskätt hooaja algul.
Söögiseente kõrval kasvas hulganisti niisuguseid kübarakandjaid, mille eluohtlikku mürgisust ei kaota ka kupatamine.
«Arvukalt leidus valgeid kärbseseeni. Aastakümnetepikkuse vaatluse andmeil võib öelda, et seda juhtub umbes iga kümne aasta tagant. Tõsi, vähemal määral kasvab neid igal aastal,» rääkis Kalamees.
«Väga palju oli ka kaht surmavalt mürgist vöödikuliiki: kühmvöödikut ja erekollast vöödikut.»
Lubjalembese seenena kasvas erekollane vöödik ainult Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel loometsades, kühmvöödikut oli aga kogu Eestis.
Mükoloog märkis, et erekollase vöödiku eksliku korjamisega hobuheiniku pähe on viimastel aastatel olnud Tallinnas raskeid mürgistusjuhtumeid, kuid õnneks pole need surmaga lõppenud.
Kuulo Kalamees nentis, et klassikaline seeneaeg hakkab nüüd lõppema, sest öökülmad juba kimbutavad. Kaua kestvat külma pole siiski olnud ja seega on huvilistel ikka veel põhjust metsa minna.
Külma ilma tegelased
Tuntumatest seentest leidub üksikuid pilvikuid ja riisikaid ning kuni talve tulekuni võib soodsate olude puhul korjata kukeseeni.
«Praegusele ajale paslikke liike kasvab kohati palju,» lausus mükoloog. «Näiteks kupatatult söödavat udulehtrikku ning lillat ebaheinikut ning kupatamata söödavat suits-kollanutti, hobu- ja triibulist heinikut.
Kaks viimati nimetatut kuuluvad seeneühingu varasemate degusteerimiste järgi Eesti paremate söögiseente hulka.»
Mükoloogi sõnul on aeg praegu sobiv liivastes männikutes kasvava, esimeste öökülmadega ilmuva hea söögiseene sügis-limanuti leidmiseks. Muidu oliivpruun limane seen muutub öökülmadega üleni punaselaiguliseks.
Põnevaid kübarakandjaid tasub kõhutäiteks otsida veelgi, näiteks kasvavad hilissügisel lehtpuupuidul tigupanell ja puidu-sametkõrges, viimati nimetatut võib sooja ilmaga avastada talvelgi.
Sügisest kevadeni, kui lumi ja miinuskraadid parasjagu ei kimbuta, kasvavad miniatuurne kuuse-käbikõrges ja käelaba mõõtu austerservik.
Kalamees lisas, et paraku leidub sügisel ka toiduks kõlbmatuid seeni, näiteks mürgisuse kahtlusega seepheinikut ja kibeduse tõttu mittesöödavat kirbet heinikut.