Hingel tuleb lasta hingata, südamel rääkida

Sõbraliku naeratusega ilmasilmaja Silver Sepp teab, et kõik, mis lähtub endast või spontaansest kirest, hakkab kandma, ehkki see võib aega võtta. Foto: Melri Antsmaa

Karismaatiline ja südamlik Silver Sepp kuulub kahtlemata noorte jõuliste tegijate uude lainesse, kes on pööranud eesti pärimuse edasikandmises värske ja paljutõotava lehekülje.  

Eesti pärimusmuusikat džässiga segav Ro:Toro, kariibi ja india mõjudega eksootiliselt jõuline Bombillaz ning romantiline Udupasun — nende vägagi erinevatel traditsioonidel põhinevate kollektiivide ühenduslüli on Silver Sepp.

Noore koreograafi Triin Reemanniga kahasse loodud ja üllatushitiks kujunenud alternatiivmuusikal «Tulen homme» ning tänavu teatriauhindade jagamisel parima lavastuse kategoorias nelja silmapaistvama hulka pääsenud kosmofolkloorne «Tantsumasin» näitasid seni muusikuna tuntud Silverit uuest küljest.

Nii muusikas kui tantsus armastab ta värskel viisil põimida pärimust ja tänapäeva, koheldes mõlemaid ühtviisi aupaklikult.

Otsib oma helikeelt

Selle sügise viimasel päikeselisel päeval istub Silver koduses köögis ning vaatab heatahtlikul pilgul, pea veidi viltu, enda ette asetatud väikest hõbedast diktofoni. Vanast kõrgete lagedega korterist on tema töökohani, Viljandi pärimusmuusika aidani viisuga visata. Laual on meega tembitud karged jõhvikad, sügavpruun õunamahl ning aromaatne omasegatud tee, kust tõuseb ingveri- ja kaneeliauru.

Silver on rahulik ja muretu nagu laupäevahommik. Ta on võtnud seltsiks kitarri ning sõrmitseb jutu taustaks meloodiakatkendeid — muist justkui tuttavad, muist ilmselgelt kohapeal improviseeritud. Taas kord on südamest kahju, et ajaleht ei suuda edastada helisid.

«Sündisin Pärnumaal Treimani külas, kooliteed alustasin Metsapoole-nimelises põhikoolis,» alustab Silver ja lisab kohe, et on pärit musikaalsest suguvõsast, kus ema Anni Soomre lapsi juba maast-madalast puhkpilliorkestri proovi ja laulukoori kaasa võttis. «Kui Häädemeeste keskkool läbi, seisin dilemma ees: kas minna õppima muusikat, tantsu või teoloogiat.»

Muusikaga oli noormees siiski kõige tuttavam — süles olev kitarr kiidab sellele tõdemusele omas keeles häälekalt kaasa. Nii Silver oma helikeele otsinguil Viljandisse kultuuriakadeemia džässiosakonda õppima sattuski. Ta on hetke vakka. Pausi täidab kitarr, mis laseb kõlada mõtlikel akordidel.

«Ma ei teadnud Viljandist ega džässist algul midagi, ei teadnud isegi seda, et siin pärimusmuusika festival on,» meenutab Silver Sepp kergelt muiates. «Avardumine oli suur ja kiire. Teisalt olen pealesurutavale alati vastu hakanud ning näinud asju läbi oma prisma. Kõik, mis lähtub sinust endast või spontaansest kirest, hakkab kandma, ehkki see võib aega võtta.»

Kitarri kõla muutub äraolevaks ning annab aimu, et õigeima helikeele otsimine võib vahel kesta väga pikka aega. Ehk ongi mõnikord peamine pigem otsimisteekond kui lahenduse leidmine. Mine tea.

Muusika on peidus vees

Silver Sepp jäi paljudele silma tavatute löökriistadega. Tänaseni kuulub tema juurde kirev plastmassist kausipill, kust — ime küll — õnnestub välja nõiduda rütmist tiineid hääli. Vesitrummi alumises kausis on vesi ning sellele asetatakse tagurpidi teine kauss. Kahe anuma vaheline õhkpadi muudab löögid kumedaks. Lihtne.

Silver paneb kitarri nurka ja võtab riiulilt paar poolikut Aafrika kõrvitsa ehk calabash’i koort. Ajalooliselt pärinevadki kausipillid Mustalt Mandrilt.

Calabash’i koor on väga kõva. Samast materjalist tehakse lummava häälega Aafrika harfe ehk korasid. Juba ongi muusikul kapist välja otsitud tavaline plastkauss kraani all vett täis lastud. Vee hääl on talle meeldinud juba lapsepõlvest peale.

Vett täis kaussi hulpima pandud kausikujuline koor toob kuuldavale üllatavalt mitmekesiseid hääli. Kõlavarjundid sõltuvad vee kogusest. Kord kumedamad, kord teravamad, põrkavad trummilöögid korteri seintelt lustakalt tagasi.

Kausitrummid on muide käinud isegi presidendi vastuvõtul. Võib vaid ette kujutada, milline efekt tekkis, kui surmtõsine Silver kraamis keset peeneid pidulaudu, mustades sabakuubedes härrasid ning paradiisilindudena üleslöödud prouasid sundimatult välja päevinäinud pesukausid.

Needsamad maasaunast leitud kausid on mänginud Moskva Uues ooperiteatris külg külje kõrval orkestriga, mida dirigeeris maestro Eri Klas. Kõige suurema komplimendi tegi Sven Grünberg, kes oli nende kõlast suisa vaimustuses.  

Labajala kontseptsioon

Silver Sepa teekond tantsu juurde oli loogiline. Muusika kõrval oli sellelgi talle edastada oluline sõnum. Mõte kokku panna midagi pärimuslikku ja nüüdisaegset oli küpsenud Silveril juba mõnda aega.

Norra Telemarki ülikooli traditsiooniliste kunstide magistrantuuris õppides valis ta põhiteemaks tantsu. Eesti pärimustraditsiooni juurtest on tema arvates nuga läbi käinud.

«Nõukogude ajal vohanud kollektiviseerumisele järgnes globaliseerumine ning vana jäi maha,» mõtiskleb ta. «Labajalg jäeti sinnapaika, peale tulid moetantsud. Ometi pole asi lootusetu. Pärimus küll muutub, kuid elab edasi.»

Uute vormide otsimine on Silverile südamelähedane. Ta on harutanud labajalatantsu detailideks ning neid kõiki akadeemiliselt käsitlenud.

Polegi siis imestada, et talle pakkus võimsa elamuse koreograafi, programmeerija ja interdistsiplinaarse kunstniku Taavet Jannseni Kihnu kirivöö süsteemi algosakesteks lahutamine. Körditriibu algorütmi tänapäevase arvutitehnoloogiaga töödeldes lõi ta terve etenduse.

«Oli võimas juuri nüüdisaegselt vaadata — tundsime Taavetiga mõlemad motiivi ja algallikat, kuid meie tulemus polnud üleekspluateerimine, näiteks kilekotile rahvusliku mustri panek,» selgitas Silver. «Tulemus on midagi uut, kuid alged on vanas.»

Kontekst on mõistagi sajanditega muutunud, kuid meie kliima, loodus ja elutunnetus — rääkimata geenidest — aitavad hoomata ammust.

«Heinategemise asemel tehakse raha, iseküpsetatud leiva asemel võivad menüüs olla friikartulid, kuid arhailist mustrit võib märgata ka selle taga,» mõtiskleb muusik.

Vägev rastamasin

Eesti rahvakultuuri pärandi teema on Silver Sepal teaduslikus mõttes kadestamisväärselt põhjalikult läbi uuritud ja metoodiliselt läbi mõtestatud.

Seda tähelepanuväärsem on tema pühendumus detsembris Chalice’i plaadifirmas Superbandiit debüütalbumi üllitavale hüpereksootilisele pundile Bombillaz. India ragast jamaika reggae’ni ulatuva muusikalise haardega laval eriti efektsena mõjuv, enamasti emakeeles laulev kooslus täidab tühiku, mida kohalikud eksootikasõbrad olid seni nukralt piielnud.  

Punjabi bhangra-beat, Radjastani folk ja afro-popp kõlavad puhastverd eesti meeste esituses vaimustavalt autentsed. Huvitaval kombel tundubki reggae viimastel aastatel võõrast verd meeste tunnetuslikus tõlgenduses ehedam kui pesuehtsate, kuid mõneti stereotüüpidesse takerdunud jamaikalaste endi suust.  

«Bombillaze ringkonda sattumisega õnnistati mind tõesti,» kiidab Silver. «Väga lahedad tüübid! Saame plaadi valmis, hakkame kohe uusi lugusid tegema. Selline stiil on inspireeriv ja eesti keelega saab hästi mängida. Teoretiseerima ei pea midagi, tuleb mis tuleb.»

Bombillaze muusika kannab endas nakatavat positiivsust. Ka siin ei järgi Silver Sepp pimesi mingit stiili, vaid otsib üles algsõnumi ja liidab sellele enda oma. Nii vormuvadki uued lood. Lihtlabase imitatsiooniga pole midagi peale hakata.  

Küpseb kolm plaati

Silver Sepp valmistab praegu ette tervelt kolme plaati. Bombillaze oma on peaaegu valmis. Järge ootab taas Inglismaa-tuurile mineva Ro:Toro uus album.

Ja siis. Soov läheb ees, tegu tuleb järele. Järgmiseks kevadeks ja sügiseks plaanib Silver välja tulla oma autoriplaadiga. Tema diplomitööks kirjutatud ja tormiliselt vastuvõetud hingekriipiv «Revolutsioon» sündis aastate eest, kui ta veel tulefolkbändi Svjata Vatra ridades kaasa tegi.

Rännakust ja kohalejõudmisest jutustav küps pala läks hinge nii paljudele, et kui bändist lahkunud Silver loo endaga kaasa võttis, kirjutas «Õhtuleht» sellest pikalt-laialt. Just sellest laulust on laenatud ka siinse artikli pealkiri.

Palju kiidetud «Tantsumasinat» hakkas autor kutsuma kosmofolklooriks. Silverit ennast võib rahumeeli kutsuda kosmofolkloristiks. Temas elavad kõrvuti ning täiendavad teineteist nii tuumaks olev juurtelähedane etno kui mõõtmatult avar ning lõputute võimalustega kosmos.

«Vaimuta ei tee midagi,» laiutab ta rõõmsalt käsi. «Tantsu ja laulu ühendamine on mulle kandev teema. Lõpuks saavad kõik ühes kohas kokku.»

Jälle meenuvad kindlasti osalt autobiograafilise «Revolutsiooni» sõnad: «Unes võib rännata lõppu teed, kuid ükskord peab ärkama. Ta leidis laulu, ta leidis enda. Kolm maad olid üheks saand.»

ARVAMUS

Piret Päär,

jutuvestja

Silver meenutab mulle muinaslugude kolmandat vennakest. Ta pole sõja- ega talumees, küll aga avatud, uudishimulik ja julge. Oskab kõnetada maailma enda ümber.

Ta ei tee ehk kõike nii, nagu ollakse harjunud, vaid ikka omamoodi. Aga kolmas vennake pärib ju enamasti kuningriigi.